Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märkimisväärse osa oma elust pühendame me tööle, mille kaudu toimub meie eneseteostus, rahuldame oma saavutusvajadust, sotsiaalset ja suhtlemisvajadust ning kindlustame nii end kui ka oma peret majanduslikult. Kui töökoht kaob, mõjutab see suuresti nii meie igapäevast elu-olu kui ka majanduslikku toimetulekut, kuid proovile pannakse ka lähi- ja peresuhted.
Töötuse tagajärjel halveneb täiesti tahtmatult kogu peresisene mikrokliima ning planeerimise ja otsustamise ohjad lähevad paratamatult enam töölkäija kätte. Kui ühel abikaasadest töökoht säilib, saadakse rahaliselt mõnda aega hakkama, kuid kindlasti tuleks üle vaadata ja ümber jagada pere ja koduga seonduvad ülesanded, et töölkäija ei tunnetaks ainult tema õlul lasuvat kohustuste koormat.
Sama tähelepanelik tuleb aga olla ka töötu ajutisel enamrakendamisel kodustesse toimetustesse, et vältida temas tekkida võivat negatiivset meelestatust, mis omakorda tugevdab tunnet tema väärtusetusest.
Oleme ju harjunud võrdsusega: mõlemad abikaasad käivad tööl, mõlemad teevad kodutöid ja mõlemal on oma raha. Kuid kui harjumuspärane ajakasutus on äkki segi paisatud, on paljud võimetud veetma nende käsutusse tekkinud vaba aega kasulikult.
Ei suudeta n-ö häda vooruseks muuta, näiteks ei hoolitseta enam pere ja laste eest, ei loeta enam midagi, ei tehta sporti, ei minda enam jalutama, ei võeta enam ühiselt midagi ette.
Ole oma lapsele eeskujuks
Perekonna sünge argielu mõjub lõpuks ka lastele ning kannatada võivad usk nii oma vanema(te)sse kui ka edasijõudmine koolis. Töötu lapsevanem peaks kindlasti ka oma laste peale mõtlema. Mitte ainult raha pole tähtis, vaid ka hea eeskuju.
Töötuks jäämine pole iseenesest häbiasi – seda võib ühel või teisel eluperioodil juhtuda meist igaühega. Ent murelik, depressiivne ja käegalööv lapsevanem mõjub halvasti kodusele atmosfäärile.
Lastes tuleks kujundada hoiakut, et tööta jäämine mingil eluperioodil on normaalne eluline kogemus ning see võib juhtuda kellega tahes ja millal tahes. On hea, kui lapsed teavad, et nemadki võivad vaatamata headele õpitulemustele, suurepärasele haridusele ja toredale elukutsele ikkagi ühel päeval töötuks jääda. Siis on ju hea, kui neil on oma lapsepõlvest olemas kogemus, kuidas vanemad selles situatsioonis käitusid ja kuidas nad hakkama said.
Mis vanemate vahel toimus ja kuidas nad lastega suhtlesid? Mis samme nad ette võtsid, et majanduslikult toime tulla ning uus töö leida? Ühesõnaga: ka töötuks jäädes tuleb lapsevanematel mõelda sellele, mida me oma eeskujuga lastele õpetame.
Töötusest tulenevad vastuolud
Töötus on automaatselt seotud rahaliste piirangutega, mis tähendab, et senist elustandardit ei ole enam võimalik säilitada. Paljud töötud kaotavad sõbrad ja tuttavad, kuna nad ei suuda enam eluga “sammu pidada”.
Harvenevate kontaktide tõttu oma sotsiaalse keskkonnaga kaotab töötu üha enam ka oma ühiskondlikust lugupidamisest.
Töötud kannatavad palju sagedamini stressi, depressiooni ja isiksuse kriiside käes, kuid töötus suurendab märgatavalt ka nende inimeste alkoholitarbimist. Töötute arvele tuleb kirjutada ka väga suur arv enesetappudest. Enesetapule viib sageli depressioon, mis areneb tühjuse tunnetamise, majandusliku kitsikuse ja sotsiaalsete sidemete vähenemise tagajärjel.
Paljud inimesed elavad äkilist töötuksjäämist üle kui tohutut lööki eneseväärikusele. Nad usuvad, et sellisesse situatsiooni on neid viinud nende endi saamatus. Selline enesesüüdistus viib aga tugevate isiksusekriisideni, millest on üksi, ilma professionaalse nõustamiseta, väga raske välja tulla.
Kuid töötus võib ka agressiivseks muuta, st oma olukorrale hakatakse süüdlasi otsima väljastpoolt ning süü lükatakse tihti tööandjate, poliitikute, muulaste jt õlgadele ning asutakse võitlusse oletatavate põhjustega.
Uue töö leidmisel on eriti halvas seisus erialase hariduseta inimesed, tervisepuudega inimesed ja oma õpingud pooleli jätnud noored. Kuid seda on ka vanemad tööotsijad, alates 50. eluaastast, ning naised ja väikelaste emad, kes on mitmeid aastaid tööelust kõrval olnud.
Kasuta õppimisvõimalusi
Töötutel on võimalik oma väljavaateid tööturul parandada lisakvalifikatsiooni omandamise või ümberõppe abil. Tööturuametite vastavaid kursusi tuleks kasutada järjekindlalt ja tahtejõuliselt, kuigi esmapilgul tihti ei usuta, et neist tõesti mingit kasu on. Siinkohal on mõistlik endalt küsida: kas see on olukord, millega mul praegu tuleb leppida, või milles tahaksin ka tulevikus elada? Tõenäoliselt ihkab enamik pärast väikest eneseanalüüsi olukorra parandamiseks nii mõndagi ette võtta.
Tööturuameti osakonnad aitavad leida tööd neil, kes sellega ise, ilma toeta hakkama ei saa. Samuti aitavad tekitada/taastada tööharjumust neis, kes on tööta olnud pikemat aega, ja aktiviseerivad töövõimelisi inimesi, kes ei ole huvitatud töötegemisest, kuid samal ajal taotlevad toimetulekutoetust.
Alustada võib ka kehvemast tööst
Sageli on töötutel uue töö leidmisel väga kõrged palgasoovid, kuid vahel on mõistlik vastu võtta ka madalama palgaga ja/või tähtajaline töö – tähtis on uuesti inimeste sekka minna, et mõtted oma muredelt mujale viia.
Ka tunneb meie keha ennast pärast tööle minemist nii füüsiliselt kui psüühiliselt taas palju paremini. Kindlasti on paljudele väga tähtis kiiresti uue töö leidmine, sest koju istuma jäämisel hakkavad paratamatult kogunema võlad.
Ei ole mingi tragöödia, kui autosalongi müügijuhist saab olude sunnil autopesulas pesumees. See, kuidas ta ennast uues ametis tunneb, oleneb vaid tema enda mõtteviisist ja suhtumisest – ükski töö pole laiduväärne. Inimese väärtust ei näita mitte tema töökoha prestiižikus, vaid inimlikud väärtushinnangud, isiksuseomadused, võimed ja oskused.
Ära oota, asu tegutsema!
* Ära jää elu passiivselt kõrvalt vaatama.
* Küsi endalt, kes sa oled ja mida sa tahad ning mis takistab sul oma tahtmisi saamast. Seejärel võta pliiats ja paber, tõmba paberi keskele kriips ja kirjuta ühele poole need hädad, mis sul kaelas on, ja teisele poole need asjad, mis hästi on. Paberil tunduvad paljud eluprobleemid lihtsamad ja selgemad; asjade süsteemi panemine on tihtipeale iseenda aitamise algus.
* Tutvu mõne uue eneseabitarkusega – ei ole midagi lihtsamat kui hankida mõni raamat, mis sisaldab õpetusi, kuidas iseendaga toime tulla. Teooriasse süvenemisel ei tohi ainult unustada, et ühtegi neist ei saa oma ellu täielikult üle kanda, kuid need hoiavad mõtted eemal enesehaletsusest.
* Tee tööd oma enesehinnanguga! Mõtle, mis on sinu väärtused ja millised on sinu oskused, võimed, head ja halvad omadused.
* Mõtle enda jaoks valmis maksimumstsenaarium ja miinimumstsenaarium, juhuks, kui kõik ei lähe nii, nagu sina planeerid – ka madalama palgaga töö võib olla hea algus edaspidisele edule.
* Ära unusta, et tööotsimine on praegu sinu kõige tähtsam töö, nii et ära maga lõunani, vaid loe töökuulutusi, surfa netis – see kõik on tasuta. Külasta tööhõiveametit ning suhtle sõprade, tuttavate ja naabritega – ühesõnaga hoia kõik rauad tules.
* Ole aktiivne ja liiguta ennast – see ei tähenda, et peaksid kulutama hulga raha ja minema aeroobikatrenni või maksma suuri summasid jõusaalis. Võid selle asemel minna igal hommikul jooksma – see ei maksa mitte midagi! Ka rohimine, aiakastmine, muruniitmine ja lumekühveldamine, vahel isegi koristamine ja perele toidu valmistamine võivad liigutamisena arvesse minna.
* Mõtle alati suurelt! See võib tunduda naiivne soovitus, kuid maailmas toimib jätkuvalt reegel: positiivne tõmbab ligi positiivset ja negatiivne negatiivset.
* Armasta iseennast – kuid ära sellega üle pinguta!
Töötust mõistetakse meie ühiskonnas üldiselt hukka, kuid ajutist tööpausi võiks teinekord võtta ka kui mõtete selginemise ja lähedastele pühendumise aega.