Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igaüks meist on ainulaadne, kuid sellele vaatamata on suur osa meist valmis oma ainulaadsuse hetkega minetama, kui kaasmaalasele on vaja “ära panna”, et samastuda nendega, kelle võimekus piirdub vaid salakavaluse, ebasõbralikkuse, ebausaldusväärsuse, kadeduse, anonüümsuse ja vihkamisega.
Meie tänane suur probleem on vaidluskultuuri ja tänulikkuse puudumine. Selle asemel lokkab intolerantsus, mis baseerub ainult oletustel ja eelarvamustel. Viimaste põhjused peituvad aga inimese võimetuses näha ning märgata olulisi asju oma silmaga ja laiemas plaanis, aga ka omaenda identiteedi puudumises.
Tüüpilise näitena saab siinkohal välja tuua perifeerse närvisüsteemi ja reflekside tasandil toimetavad indiviidid (näiteks anonüümsed ühiskonnakommentaatorid), kellele nende meeleorganid peale inetuste isegi oma nime ei suuda meenutada!
Mida enam on inimeses mõistmist, empaatiat, tänutunnet ja valmisolekut taluda ning austada erinevaid maailmavaateid, seda paremini tuleb ta toime elus ettetulevate keeldumiste, tõrjumiste, pettumuste, frustratsioonide ja solvangutega.
Lapsepõlv on tähtis
Inimese väärtustasandite kujunemine saab alguse juba lapsepõlves ja selle olulisemateks kujundajateks on esmalt lapse vanemad. Et lapse tulevik kujundatakse varakult (umbes 80 protsenti lapse tunnetusprotsessidest kujuneb välja kolmandaks ja umbes 90 protsenti viiendaks eluaastaks), siis tähendab see, et ole oma lapsele eeskujuks. Kriitilise tähtsusega faktor selle juures on tingimusteta ja südamest tulev armastus ning pühendumine oma lapsele.
Kahjuks lubame täna liiga tihti nii iseenda kui ka ühiskonna kahjulikel mõjudel kujundada oma laste tulevikku ja oleme rahulolematud, kui ühel hetkel tulemus ei ole meie jaoks enam vastuvõetav.
Näiteks kui me täiskasvanutena omavahel suheldes aktsepteerime primitiivsust, õelust ja solvanguid, siis kindlasti omandavad meie lapsedki samasugused käitumis- ja suhtlemismustrid. Mulle meenub siinkohal juhtum ühes koolis, kus keset lastevanemate koosolekut üks ema kõval häälel telefonitsi oma lapse, kes koosoleku ajal talle helistas, ropult pikalt saatis, ise selle üle uhkust tundes, et sai, mis tahtis.
Veel mõned aastad ja seda ema ootab tõenäoliselt sama sihtjaam! Minu küsimus siit – kas on ikka mõttekas lubada taolistel käitumismallidel end vallutada, kui eeldame tegelikult põlvkondade vahel (suhte)võrdsust, vastastikust respekteerimist, autonoomiat ning otsuste tegemist läbirääkimiste teel ja vägivalda välistades?
Et sinu lapsest kujuneks hinnatud kaaslane
Ole oma lapsele eeskujuks, samas tea, et sa ei saa olla kõiges täiuslik. Üks meie valikutest on enda pühendamine oma lapsele õigete asjade õpetamisele ja nendes eeskujuks olemisele.
Julgusta oma last lugema ja suhtlema – arenda oma lapses välja armastus raamatute ja lugemise vastu. Et lapsed veedavad iga päev mitmeid tunde ilma vanemate tähelepaneliku jälgimiseta, kasutage ära aega, mil saate olla lapsega omavahel ja arutada olulisi teemasid näost näkku.
Laps vajab standardeid, mille on kehtestanud mõlemad vanemad – austus perekonna vastu on oluline. Lapsele on olulised ka kindlad tegevused, näiteks kehtestatud päevakava ja magamisaeg annavad talle aimu korrast ja kindlusest, mis omakorda aitab vanematel ka autoriteeti säilitada. Saates lapse igal päeval teele, anna talle teada, et ta esindab koolis oma perekonda.
Soodusta armastust hariduse vastu – loe oma lapsele ette ja aita teda kodutöödes. See soodustab õppimist ning aitab ka kujundada sidet vanemate ja lapse vahel.
Rõhuta vajadust alustatu lõpuni viia – see kasvatab lapses enesekindlust ja annab talle turvatunnet.
Õpeta lapsele tänulikkust – näiteks eriliste eesõiguste, tunnustuse ja kingituste eest julgusta last alati tänulik olema.
Vanemad peaksid olema täpsed – see õpetab lapsele usaldusväärsust ja austust teiste vastu. Vanemad peaksid alati sõna pidama.
Kui eksid, siis palu andeks – andeks palumine on halva teadlik ehk inimväärikas heaga asendamine ja kui laps sulle andestab, siis tea, et andeks andmine on kõige suurem teadlik ja inimväärikas topeltandmine – tea, et sõnadepaar “anna andeks” ei ole maailmas kunagi kõige raskemini lausutav ja vajab aktiivset kasutust ka täiskasvanutega suhtlemisel.
Ole alati oma lapsele avatud – perekond ei ole lihtsalt mingi kõrvaltegevus ja edu selles eluvaldkonnas ei ole ainult tehnika ja kiire remondi küsimus, vaid on protsess, mis põhineb pikaajalistel põhimõtetel, mis reguleerivad meie elu iga aspekti.
Pea meeles! Teadlikkus ja tarkus tuleb vanusega, kaastunne ja andestus aga kogemusest.
Nagu mõtleme, sellised me ka oleme
Täiskasvanud inimese sotsiaalne kompetentsus väljendub reeglina tema võimes mõista ja mõelda ning oskuses ette aimata seda, mida teised temalt ootavad. Sotsiaalselt kompetentsed täiskasvanud oskavad konstrueerida endast pilti, millised nad on, toetudes selle tegevuse juures nii olemasolevatele varasematele kogemustele kui ka enese jälgimisele sotsiaalsetes suhetes.
Teooria ütleb, et inimene ei saa ise määrata, kuidas tema elu kulgeb, kuid ta saab mõjutada seda, kuidas ta oma eluga ümber käib, kuidas ta oma tundeid ja käitumisviisi juhib ning seda, kas tema elu vormivad ülekaalukalt negatiivsed või positiivsed mõjud.
Positiivse mõtlemise mõju baseerub autosugestioonil, sarnanedes seega teatud liiki enesehüpnoosiga, mille käigus kujundatakse välja uued hoiakud, mis häälestavad kõik negatiivsed suhtumised positiivse mõtlemise ja eneseväljendusega.
Positiivne mõtlemine on rakendatav igas olukorras ja kõikides eluvaldkondades.
Positiivset mõtlemist saab õppida
Nii nagu paljude teiste alternatiivsete teraapiavormide meetodite kohta, nii on ka positiivse mõtlemise kohta kirjutatud hulgaliselt abistavat kirjandust. Samuti korraldatakse rahvaülikoolides hulgaliselt positiivse mõtlemise kursusi. Abi pakuvad ka psühhoterapeudid läbi individuaal- või rühmaravi.
Tähtsaim aga, ilma milleta ei ole muutust loota, on see, et me teadvustaksime iseendale oma väärastunud suhtumisi ja mõtlemisharjumusi ning pööraksime tähelepanu sellele, millal, kus ja mismoodi negatiivsed mõtted meis tekivad.
Järgmise sammuna tuleks kaaluda, millist positiivset aspekti saaks seada vastukaaluks negatiivsele. Alles seejärel saame hakata otsima vastavaid vormeleid, mida oleks võimalik endale mällu talletada nii, et need pideva kordamise teel jõuaksid alateadvusse.