Ööbikud läksid ära
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunagi elas palju ööbikuid metsatukas, mis täna on surutud kahe bensiinijaama ja Auriga keskuse vahele. Igal kevadel andsid nad meile vägevaid kontserte. Kas keegi on telepurgist kuulanud ööbikukontserti? Mitte ainult lindile püütud ühe linnu laulu, vaid lindude naturaalset hõiskamist ööst öösse.
Meie, Tallinna tn 83 maja rahvas, saime alles hiljuti seda looduseilu nautida. Pidev linnulaul, üks lind maja ees lõpetas, teine ringtee pool alustas. Justkui võistleksid ennastunustavalt omavahel. Mitte keegi ei suuda sõnadega ööbikulaulu kirjeldada.
Linnud taganevad tsivilisatsiooni ees
Nüüd on ööbikud läinud. Kas bensiinijaamade vingu pärast? Või häirib neid pidev autode vuramine teedel? Viimastel aastatel on kinnisvara arendajad ju maailma nabaks olnud. Ajalehepiltidel seisavad need mukitud paksud mehed naeratades üksteise vastas. Kindlasti on neil meestel käes klaas mingi joogipoolisega. Joogiklaas on justkui vahetanud välja endisaegse märgi sirbi ja vasara.
Liigutas see arendaja vaid kätt ja kerkis Selver. Liigutas teist kätt ja – Auriga. Inetud majad mõlemad. Varsti saab aga nende majade aeg otsa, sest kunagi saadi nendeta hakkama. Märgid näitavad seda: Selveris on juba mitmel päeval kartulipudrukausid tühjad olnud, selles veendusin ise.
Arendaja põldu ju ei vaja, ta tõi Tallinnast autoga kartulipudru kohale. Siis tehti reklaami, et Saaremaal pannakse kõva pidu ja mandrinoored kihutasid kohale. Linna alguses parklas maitsesid nad kartuliputru püstijalu.
Aga nüüd on ööbikud tõesti läinud, pääsukesed läksid juba varem. Kuue aasta eest oli meie maja räästaalune pääsukeste pesasid täis. Kuni algas see pidev autode voorimine. Kadusid sääsed, kadusid pääsukesed, nüüd on see koht surnud looduse koht.
Puud siiski peavad veel tsivilisatsiooni pealetungile vastu. Aga juba laastab ving sealseid kaski. Paar puud on juba teeveerel raagus, tõmbetuul vingerdab ümber majakarbi. Tuul käib üle endise põllumaa, mida kellelgi harimiseks enam vaja pole. Arendajad ei vaevu uurima, kui kaua läheb aega, et paekivist alusele natuke mulda tekiks. Sadu aastaid läheb, ütlen ma.
Aga lootma peab, et saarlaste elu läheb igiomaselt loodusega kooskõlla. Muldpõrandaga vanu reheelusid (saarlaste keeles on maja elu) pole enam vaja. Aga sääski peab olema, sest kust saab muidu toitu meie rahvuslind suitsupääsuke?
Unistada ikka võib
Lõpetame autostumise, mehed jalgadel liikuma, saavad ilusateks saledateks mehepoegadeks.
Vaatasin seda kaubamaja vastas tukkuvat suurt lembripuud. Kui väärikas ta on, mõisaaegne vist! Mõisast said saar-lased endale perekonnanimed. Paljud tahtsid ja said nimeks Lember. See puu peab niiskusele vastu, peab ka kinnisvaraarendusele vastu.
Unistan, et tuleks kord vanad eestimaised asjad tagasi. Et vokk poleks enam pelgalt atribuut klantspildi jaoks, vaid ket-raks peenikest linast lõnga. Rahiraud rahib talulapse käes sigadele peedilehti peeneks. Kas teate, milline on rahiraud? Joosep Toots teadis, mandril nimetati seda kõverikku kapsarauaks.
Ootan, et ööbik tuleb talu akna taha pühale pärnapuule laulma. Peab elama niimoodi, et see lind tagasi tuleks.