Kasta seda kapsast, mis kasvab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Targad ütlevad, et rasketel aegadel ei tohi ettevõtted kokku hoida kahe asja pealt. Nendeks on arendus – olgu siis töötajate, toote, infrastruktuuri või tootmisvõimaluste arendus – ja motivatsioon – olgu lihttööliste, juhtide, ametnike või truude riigialamate oma.
Kuna raha või palk on teadupärast üks tühisemaid motivatsioonifaktoreid, on inimeste motiveerimine rasketel aegadel isegi lihtsam ülesanne kui arendusse investeerimine. Põhimõtteliselt võib ka raha puudumine olla ajendiks, miks senisest enam pingutada. Nii-öelda august välja tulemine võib muutuda eesmärgiks, mille poole püüdlemine mõtestab inimeste tegevust ja loob motivatsiooni. Oluline eeldus motivatsiooni säilitamisel on solidaarsuse printsiip: kui on raske, siis kannatavad kõik, alates töötajast ja lõpetades ettevõtte omanikega.
Arendusega on lood veidi keerulisemad, kuna see nõuab raha ja sellel on alternatiivkulud. Inimestel ja keskkondadel on teatud loomulikud arengueeldused. Üritada arendada lüürikut füüsikuks on sama riskantne plaan, kui panna jõgi teistpidi voolama. Samuti ei saa arendusinvesteeringuid teha võrdselt ja solidaarselt, sest kui arendada kõike või kõiki korraga, võib juhtuda, et kõik areneb kehvasti.
Riigi puhul on kõik analoogiline. Palkasid, toetusi, soodustusi võib teatud piirini ja solidaarselt kärpida, töötajaid ja terveid haldusüksusi võib koondada, kui muud üle ei jää. Aga arenduskulusid kärpida ei tohi, sest sel juhul kärbitakse ise oma võimalusi kriisist tugevana välja tulla.
Riigi tasandi puhul ei peagi ehk rääkima arenduskulude suurendamisest, vaid tulude ümberjaotamisest. Näiteks teatud valdkondade arendamise lõivude allahindamisest, prioriteetsete õppekavade arendamisest vähemprioriteetsete õppekavade arvelt ning bürokraatia vähendamisest.
Eestile on kriis kasulik
Eesti rahvas on võrreldes arenenud naabritega immuunsem, me oleme halbu aegu ennegi üle elanud. Kuna me ei jõudnud rahakülluse ajal liiga palju hulljulgeid tootmistehnoloogilisi investeeringuid teha ning meie ettevõtted on suhteliselt väikesed, oleme me praegu teistega võrreldes paindlikumad ning avatumad uute tehnoloogiate kasutusele võtmiseks. Samuti on meil erinevalt arenenud riikidest võimalus kasutada struktuurifondide raha ning meie infotehnoloogia on heal tasemel. Seega on meil üsna hea väljavaade kasutada mõõna selleks, et arenenud riikidele järele jõuda.
Aga lolluse leviku pärast tasub muretseda küll, sest lollusel, nagu ka teadmistel, on kombeks akumuleeruda. Alustagem või sellest, et kui kriisi ajal hoitakse kokku õppimise pealt, siis ei maksa ju oodata, et järgmise majanduskasvu ajal tekib riiki terve hulk tarku töötajaid. Või kui arendada valdkonda, mis osutub hiljem elujõuetuks, siis ei maksa end niipea Euroopa viie rikkama riigi seast otsida.
Tõenäoliselt kõige suurem väljakutse ongi jõuda üksmeelele selles osas, milline see kapsas täpselt on, mida väetama ja arendama hakata. Seda just seetõttu, et arendamine on seotud motivatsiooniga – kui minu pingutusi või ametit ei peeta strateegiliselt oluliseks, siis mu motivatsioon käib kolinal alla. Sotsiaalse võrdsuse huvides peaks arendama kõike korraga, aga see pole efektiivne. Samas ei saa kõiki panuseid ühele kaardile kah sättida – juhtub, et metsanotsu su ainukese väetatud kapsa üles tõngub, oled kõigest ilma ja istud oma kärbatanud kapsahunniku otsas.
Hea investeering on see, mida loodus sallib
Kapsavalikut tuleb seega hästi põhjendada. Ilmselt ei suuda Eesti maailmaturul konkureerida kaevandamise ja kaevamisega seotud valdkondades. Sealhulgas Poola, Hispaania ja Prantsusmaa põllumajandustoodanguga – on ikka vahe küll, kas koristad aastas kaks saaki või ühe. Äärmisel juhul võime me Abrukast teha näidispõllumajandussaare ja saada maailmakuulsaks väitega “me tõestame, et tahtejõu abil on ka siin võimalik midagi kasvatada”. Aga sellise tahtejõudemonstratsiooni korraldamiseks leiduks maailmas paremaid kohti.
Mis meile siis üldse looduse poolt antud on? Suhteliselt väärtuslik asukoht maakera peal, hea tükk loksuvat Läänemerd, tuuled, saarekesed ning terve hunnik seonduvat kultuuripärandit ja erioskusi, mida turundusgeeniustele legendiloomiseks ette sööta. Ja nii me siin istume mere kaldal, pea tuult täis, nokitseme oma nokia kallal ja nuputame, kuidas merest kapsale vett tassida. Hei, võib-olla me peaksime oma kapsad hoopis merre istutama? Merenduses on Eestil kasutamata potentsiaali küll ja veel.
Merendus ei ole kindlasti liiga kitsas arendamisvaldkond ja võib-olla ei peakski meie arendusinvesteeringud hõlmama kõiki merendusvaldkondi. Näiteks merevarustuse tootmises Norrale järele jõuda on ulmeline ettevõtmine, jäälõhkujate ehituses Soomele võib-olla ka. Samas, väikelaevaehituse, sadamateenuste, meretranspordi ja mereturismi arendamine võimaldaks ära kasutada Eesti asukohta ning need valdkonnad toetaksid ja tasakaalustaksid üksteist küllaltki hästi.
Arendaks merendust
Vahele mahub ilusti vesiviljelus, kalatoidundus ja kaasa tuleb puhkemajandus, rekreatsioon ning isegi käsitöö: jahi-sadamasse purjetav turist on reeglina rikas ja rikas turist soovib rahvuslikku toitu, rahvuslikku nänni ja rahvuslikku meelelahutust. Meri kannab välja veel hulga sidussektoreid alates logistikast kuni karjakasvatuseni, sest kuidas sa rannaaladel ikka teisiti muru pügad kui lammaste ja lehmadega. Lisaks tooks merenduse kui rahvusvahelise majandusharu arendamine meile tõenäoliselt rohkem rahvusvahelisi otsekontakte – nende vähesust on peetud oluliseks tõkkeks meie majanduse arengul.
Ja lõpuks. Ma tean, et ma pole mitte esimene ega ilmselt ka mitte viimane halbade aegade poolt hästi motiveeritud kodanik, kes pärast säärast arutlust retooriliselt küsib: huvitav, miks meil on terve põllumajandusministeerium, aga riigi merendusega tegeleb vaid käputäis inimesi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis?
Anni Hartikainen