Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik minus veel heliseb Üldlaulupeost. Olen koorides laulnud 60 aastat, seejuures vahele jätmata ühtki Üldlaulupidu.
Kõikides laulupidudes on olnud oma võlu ning üllatused. Kui varasemad on olnud ikkagi laulupeod, siis tänavune kaldus suureks rahvast liitvaks rahvapeoks, tõeliseks ühes hingamiseks koos publiku, kogu Eesti rahvaga.
Rongkäik oli meeldejääv – pisarateni liigutav. Kuna olin marssides rahva lähedal, tekkis nendega soe side. Nende nägudes peegeldus rõõm, ülevus, rahulolu (kriis ja kärpimine näisid olevat unustatud). Kõlasid siirad rõõmuhüüded, tuldi embama. Keegi rahvariides proua astus lähemale ja ütles: “Tere, ilus proua!”
Tänavu oli laululava ehitud sini-must-valgete lippudega. Kõikjal lehvis lippude meri ja siis – üllatus! – õhupallide kimbuke hõljus õhus ja jäi siis korraks lippude kohale peatuma.
Sellel laulupeol valitses tõeline ühtekuuluvus, koos laulsid eakad, keskmikud, noored, õpilased ning mudilasedki. Olen mitmetes koorides laulnud, arvan olevat vale jätta eakamad laulupidudest välja. Eakamad on paljusid laule juba laulnud, õppides tundusid laulud küll rasked olema, aga kaare all lauldes muutusid meeldivaiks, üllaiks.
Lemmiklaulu “Tuljak” saatel hakkasid keha ja jalad iseenesest rütmis liikuma. On tunda suurt austust, ühtekuuluvust, kui rahvas tõuseb püsti ja laulab kaasa – see on võimas ja ülev.
Laulupidu oli heas mõttes pingutust nõudev, siia juurde kuulus vihmasadu, rahvamassid, järjekorrad, täiskiilutud sõidukid – silm-silmitsi, keha-kehatsi üksteise kõrval, öine söök, matil, madratsil magamine – see ongi laulupeo võlu.
Koorilaul, laulupeod, rongkäik on saanud minu elu osaks (tükki ju inimese küljest see ei tohiks võtta). Soovin veelkord kaare alla jõuda.
Tänavune laulupidu liitis tugevalt Eesti rahvast, kandis kindluse, ühtsuse tunnet. Hinge jäi helisema viimati lauldud “See ilus maa on minu kodumaa!” Lavalt lahkudes jäi meie suudelt veel kajama: “Ja kõik asuvad teele, sest kõik peavad asuma teele ja kõik jõuavad…”
Neeme Mets