Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma Saar, 28. jaanuar
Eesti Posti juhatuse liige Aavo Kärmas kinnitab oma artiklis, et praegu toimiv süsteem kirjade kättetoimetamiseks on kõige kiirem ja otstarbekam. Olen tema väidetega täiesti nõus. Eriti veenis selles külaskäik postisorteerimise keskusesse Tallinnas Pallasti tänavas.
Pealinna muhulaste selts korraldab aeg-ajalt silmaringi laiendamiseks ekskursioone. Mõni aasta tagasi, kui Eesti Posti eesotsas oli veel Muhu juurtega Tarmo Tõeleid, käisime ka Pallasti tänavas. Tookord olid seal eelmise põlvkonna sorteerimisliinid. Vahepeal muretsetud uued seadmed peaksid Aavo Kärmase kinnitusel vajama veel vähem inimtööjõudu ja sorteerima veelgi detailsemalt.
Kena küll, aga kerkib küsimus hoopis teise kandi pealt. Kui on juba üles ehitatud toimiv, kogu riiki haarav ühtne süsteem, miks oli ja on siis vaja hakata seda organisatsiooni lammutama? Mida head toob kaasa selle ühtse süsteemi lõhkumine mitmeks piirkondlikuks eraettevõtteks, nagu see praegu plaanis on? Mida on andnud senine lammutamine?
Oli üks ja ühtne Eesti Post. Oli siis vaja hakata seda erastama – ainult “kaunite” reformistlike põhimõtete nimel, et lõhkuda monopol, tekitada konkurentsi? Asja tundvad juhid aeti minema, etteotsa pandi Reformierakonna üks erastamise pea-ideolooge Meelis Atonen.
Äriühingute kätte anti või nad haarasid tulusamad valdkonnad ja tegevusalad – massilisemad laialikanded suuremates linnades. Eesti Postile jäi peamiselt kohustus tavasaadetiste kättetoimetamiseks kogu vabariigis, sealhulgas ka maapiirkondades. Seega, senise lammutamise tulemusel läksid tulud ärimeestele, köndistatud riiklikule Eesti Postile jäid kulukad, vähetulusad ja kahjumlikud kohustused, millega majanduslik toimetulek muutus küsitavaks. Koondati sidejaoskondi, teenuseid, töötajaid, niigi kesiseid palku.
Pole siis ime, et keegi seda jäänukasutust osta ei soovi. Kui õnnestubki see jupikaupa maha müüa, nagu üritatakse, kas ei tähenda see Aavo Kärmase poolt kirjeldatud kenasti üles ehitatud ja välja arendatud süsteemi lõhkumist? On ju praegune süsteem rajatud põhimõttel, et see haarab ühtsena kogu riiki. Ei kujuta ette, kuidas see jupitatud eraettevõtete tingimustes töötaks. Nii et praeguse ringiga liiguvad kirjad küll kiiremini, aga kas ka edaspidi?