Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12007876t1ha3a2.jpg)
Olen kunagise muuseumitöötajana muuseumide ühendamise ettevõtmist algusest peale huviga jälginud. Kultuuriministeeriumi muuseuminõuniku Marju Reismaa artikkel “Museaalide tolmunud hoidlad?” (Postimees, 3.III) kutsus sõna sekka ütlema.
Olin just kirjutama asumas, kui sattusin kultuuriministeeriumi netilehelt juhuslikult lugema minister Laine Jänese tagasihoidlikku pressiteadet. Minister teatas, et ta on otsustanud liitmisest loobuda ja piirduda kompetentsuskeskuse rajamisega Eesti Rahva Muuseumi juurde Tartus. Aga tegelikult – eelnenud märuli käigus ja Reismaad lugedes kerkinud probleemid on jäänud.
Poliitiline värv juures
Küllap kuluks avalikkusel ikkagi teada, kes ja milleks selle projekti välja mõtles, mida sellega saavutada taheti. Eriti ühenduses sellega, et see projekt lausa reformierakondlikuks ettevõtmiseks tehtuna juba poliitilise värvingu omandas. Ja miks seda nii jõuliselt ülevalt alla peale pressiti, asjaosalisi kaasamata. Kõik see jättis kogu ettevõtmisest üpris ebameeldiva mulje.
Seda enam, et ministri avaldusega samal netileheküljel oli juba palju varem lugeda põhjalik dokument “21. sajandi muuseumid. Arengu põhisuunad 2006–2015”. Süsteemne ja põhjalik 26-leheküljeline dokument, mille koostamisest olid osa võtnud kõigi asjassepuutuvate ringkondade esindajad, teiste hulgas ka nõunik Reismaa.
1996. aasta muuseumiseaduse alusel koostatud arengusuunad oli kinnitanud vabariigi valitsus 1. juunil 2006. Selle viimases osas “Protsessi juhtimine” on lugeda: “Dokumendis sisalduvad printsiibid on kooskõlas muuseumivaldkonna rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetega, mis on ajas suhteliselt püsivad, ning seetõttu ei vaja dokument tõenäoliselt lähima 10 aasta jooksul täiendamist või muutmist.”
Ei nädal enne ministri avaldust ilmunud Marju Reismaa artiklis ega ka kusagil mujal pole ma lugenud selgitust, mis siis möödunud kolme aasta jooksul nii oluliselt muutunud on, et nõudis sellist sõjakäiku muuseumide vastu.
Saaremaa muuseum Muhu muuseumi filiaaliks
Sõjakäik on nüüd siis lõppenud. Aga peamine, mis mind Reismaa artikli juures mõtlema pani, on selle kõrval olev Eesti kaart 15 kõnealuse muuseumiga. Mis siis õigupoolest on maakonnamuuseum? Ja miks just kõnealused 15 on riiklikud muuseumid? Kuivõrd saaksid ühtsetel alustel tööd korraldada näiteks Saaremaa muuseum ja Iisaku muuseum, üks uhkes lossis turistide sihtpunktina, teine külamajas, eemal suurtest liiklusteedest?
Pigemini oleksid võrreldavad Saaremaa muuseum ja Narva linnamuuseum oma suure kindlusega. Paraku pole viimast riiklike muuseumide hulgas. Riiklik muuseum pole ka Rakvere linnus-muuseum oma vähemalt osaliselt ennistatud kindlusega. Miks maakonnamuuseum Võrumaa muuseum on Fr. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi filiaal? See on ju umbes sama, kui Saaremaa muuseum oleks Muhu muuseumi filiaal. Aga muide, miks Muhu muuseum ei ole riiklik muuseum, kuid näiteks Rannarootsi muuseum on?
Kui tolle Postimehe väikese kaardikese kõrval selle pooleteistkümne muuseumiga lüüa lahti Eesti muuseumide kahe- ja poolesaja nimetusega nimekiri, võiks neid küsimusi tekkida veel ja veel. Küllap jaguks ministeeriumil ja loodaval kompetentsuskeskusel selles struktuurses virvarris piisavalt sisulisi ja metodoloogilisi probleeme, millega tegeleda, selle asemel, et neid seni kõne all olnud viitteist juhuslikku ja vägagi erinevat vägisi kokku panna.