Lugemisoskus on ellujäämisoskus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millise elevusega tervitasid kommenteerijad nimepakkumisi Oma Saarele! Miks? Võtame näiteks Kapitalismiehitaja: kahes sõnas löövad mõnusa iroonilise laksuga kokku kaks vastandlikku ideoloogiat.
Sama vaimustunult tervitati ilmekat kommentaari Meie Maas kahe Saaremaa mehe otsimisele telesaates ja politsei poolt. Olgugi et enamiku infost saame oma elus mittesõnaliselt, löövad meie ajurakud eriti rõõmsalt särisema just sõnast saadava impulsi mõjul.
Sõnal on suur kaal
2010. aasta on Eestis lugemisaasta. Sest tänapäeva inimese elus domineerib pigem pildijada: televiisori ülemvõim, reklaampildid tänaval, suured fotod meedias. Kuid ka sõnalist infot on raamatute, ajalehtede, ajakirjade ja veebi näol tohutult. Lugemisaasta kampaania serveerib lugemist kui naudingut – nagu šokolaadi söömist või hea veini nautimist. Kuid pärast väsitavat tööpäeva on televiisori tarbimine hulga lihtsam kui raamatu lugemine.
Uuringufirma Emor andmetel vaatas Eesti elanik televiisorit veebruaris keskmiselt 4 tundi ja 38 minutit päevas.
Pilt rääkivat tuhat sõna, kuid sõna kaal on suurem. Pilti võib tõlgendada mitmeti, sõna tähenduses on inimesed suures ulatuses kokku leppinud. Sõna on samas ka tegu, kui näiteks kohtunik loeb paberilt sõnad ette ja inimene läheb aastateks vangi.
Abiellujad ütlevad “jah” ning ühel neist võib sellest hetkest olla teine nimi, tuludeklaratsiooni saab täita ühiselt jms. Pildil võib olla kaks pealtnäha kena inimest, kui aga ühe alla on kirjutatud “demokraatia kaitsja” ja teise alla “terrorist”, siis on kohe selge, kes keda tulistama peab. Lihtsustades võib öelda, et nende kahe sõna tõttu on USA-Iraagi sõda läinud USA-le maksma 3 triljonit dollarit ja tuhandeid inimelusid.
Sõnast näeb, kuidas ühiskonna arusaamad muutuvad. Raadios räägib personalijuht, et eestlased ei oska end töövestlusel müüa. Veel mõni aeg tagasi tähendas enesemüümine eesti keeleruumis üheselt prostitutsiooni. Nüüd tähendab see oskust oma tugevaid külgi välja tuua.
Seisan lapsega päikese käes
Sõnaga saab nalja. Kui lapsele öelda, et seisame päikese käes, ja ta selle peale küsib, kas päikesel on käsi, on see ühelt poolt armas nali. Teisalt aga meenutus eestlaste arhailisest isikustatud maailmapildist, mis tänaseni keeles säilinud: seisan päikese käes – justkui päikesel oleks käsi; sõidan mere peal – justkui merel oleks pea; istun kivi kõrval – justkui kivil oleksid kõrvad. Eestlased teavad, kui tähtis on lapseeas omandada lugemisharjumus, ja ostavad lasteraamatuid üha rohkem, näitab Eesti kirjastuste liidu värske statistika.
Ehk on see ülepingutatult öeldud, et lugemine on ellujäämisoskus. Tänapäeval jääme ellu ju seetõttu, et meil on katus pea kohal, töö ja palk, ning politsei pätte püüdmas. Lugemine on pigem meelelahutus. Meedias kohtab aga lugusid sellest, kuidas inimesed on kaupa ostes või laenu võttes hätta sattunud, kuna ei lugenud lepingus olevat väikeses kirjas teksti.
Kes oskab jõudu ammutada heast ilukirjandusest, võib pääseda mõnest elukriisist kergemalt, psühholoogi abile raha kulutamata. Kogu juristide töö põhineb sõnade oskuslikul kasutamisel. Ka poliitikute, õpetajate, reklaamitegijate töö, kirjanikest, luuletajatest, näitlejatest rääkimata. Iga juhi enesestmõistetav oskus peaks olema hea sõnavalitsemine nii kõnes kui ka kirjas. Tänapäeva ellujäämisoskus tähendab pigem vaimsete ellujäämisviiside valdamist.
Raamat või televiisor?
Seega, lugemine tähendab enamat kui valikut raamatu ja teleka vahel. Harjumus ja oskus sõnalist teksti tähelepanelikult lugeda, seda mõista ja ise luua on hädavajalik igas eluvaldkonnas. Vaevalt et pilt hakkab põhimõtteliselt asendama sõna, näiteks oleks kriminaalseaduses eluaegsest vangist pilt – kuigi viimane mõjuks ehk isegi efektiivsemalt. Kes oskab sõna tähelepanelikult lugeda ja kasutada, omab rohkem võimu oma elu üle, omab rohkem vabadust.
Rahvusvaheline lugemis-ühing deklareeris 10 aastat tagasi: “21. sajandi noortel tuleb lugeda ja kirjutada rohkem kui eales varem inimkonna ajaloos. Nende kirjaoskus peab olema kõrgel tasemel, et saada hakkama tööl, kodus, kodanikuna ja eraisikuna. Kirjaoskust on vaja selleks, et töödelda infovoogu, millega nad puutuvad kokku kõikjal.
Noored vajavad kirjaoskust, et toita oma kujutlusvõimet ja luua tulevikumaailm. Keerukas, kohati isegi ohtlikus maailmas on lugemisoskus otsustava tähtsusega.” Või nagu on lihtsalt ja lühidalt öelnud hiina filosoof Konfutsius: “Ükskõik kui kiire sul pole, sa pead võtma aega lugemiseks. Või su valik on rumalus.”