Ta päästis mu huntide käest

FOTO: Saarte Hääl

Esimese Siberisse küüditamise aastapäeva mälestus “teise satsi” saarlastest. Tänan praegu mandril elavat 80-aastast Vambola Vara.

Elasime Kasahstani piiri ääres Venemaal. Oli sügis 1954. Sovhoosis oli heina varutud vähe, seepärast aeti inimesed veel septembri lõpus kuhjasid tegema. Kased kolletasid ja hommikuti olid hallad, aga me läksime “heinale”. See puitunud rohumass oli hallide juuste värvi. Vedasime seda seal kokku, seekord oli töölisi 7–8 ümber.



Jõudsime end soojaks töötada, kui koka vanker kuhja juurde logises. “Zakuur!” hõigati. Palka saime just nii palju, et selle söögikorra eest maksta saime. Siis rakendati härjad lahti ja oligi käes suitsutund. Härjad ei läinud kaugele, näksisid sealsamas külma ädalat. Pärast lõunat lõpetasime kuhja ja õhtu oligi käes.


Sel päeval töötas meiega ka Mustjala mees Vambola. Ta oli siis 21-aastane. Tal oli paar noori härgasid, minu tööloom oli ainuke ennesõjaaegne igivana ühe suure sarvega Ragatš (Sarvik).



Õhtuks kiirustasid kõik sooja ja valgesse tuppa. Elekter tuli meile külla tasuta. Kaks sakslasest alaealist kupatas oma loomad kiirele jooksule, kuhjategijail oli hobustega vanker. Minu Ragatš astus tasa, oi kui tasa. Tema suur kere võimaldas mul looma turjal istuda nii kui mõisapreilid sadulas – jalad ühel pool. Heinaliste voor aga aina kaugenes. Tagasi vaadates nägin võsas vilkumas tuhmisid tulukesi. Rohekad, pisikesed ja neid oli palju. Aimasin hundikarja ligi hiilivat.



Kisasin ja hõikasin heinalisi mind järele ootama. Mitte keegi ei peatunud. Torkisin looma hanguharu otstega selga, et ta kiiremini liiguks. Võib-olla sain tal niimoodi ka vere lahti, mis omakorda metsakutsusid ligi meelitas. Julm oli niimoodi looma torkida, aga meid koheldi julmalt ja meile õpetas sealne elu vaid julmust.



Mingit surmahirmu ega paanikat ei tekkinud. Õigemini, ma polnud surmahirmu veel tundnud. Sellisel aastaajal ei saanud hundid ju veel näljased olla. Jutud liikusid vaid talvistest huntide rünnakutest.


Nüüd on mul aega seda endale ette kujutada, kuidas oleks võinud minna. Kas ka mind oleks õnneks võetud või jäänuks ma ellu uue kogemusega, kuidas minu nähes härg maha murti.



Minu vaevalise kulgemise peatas Vara Vambola hääl. Mingu mina tema omadega, ta katsub Ragatšiga kohale jõuda. Mu süda läks kergemaks, kui noored härjad liikvele läksid. Ei osanud Vambolat tänadagi. Küüditatud rahvas suuri sõnu ei teinud.


Praegu neile aegadele mõeldes tuleb meelde ja ma imestan, kui iseenesestmõistetav oli, et eestlane omade juures alati öömaja sai. Kas meie rahvas on kokkuhoidev vaid hädades?



Järgmine tööpäev algas Ragatšita, öeldi, et teda pole. Olingi temast tüdinud ega uurinud rohkem. Selles avaldus jällegi tööorja tuimus. Saab noored loomad ja ongi jama vähem! Aga varsti levis külas kuuldus härjakorjusest, suur sarv pealuust püsti väljas. Sel ööl tuligi siis Ragatši lõpp nende huntide läbi, kes mu järel hiilisid.


Hundi käitumist ja kehakeelt kogesin veel 1956. aastal. Praegu on kosutav meenutada, kui väljendusrikkalt loom oma emotsioonidest märku annab. Karjatasin stepis mullikaid, ümberringi kased, kibuvitsad ja pajud.



Kunagisel sigalaplatsil kasvas tihe tööstusliku kanepi padrik. See haises nii vängelt, et kari seal lähedal süüa ei tahtnud. Sel augustipäeval meeldis mullikatele aga just kanepipadriku ühes küljes olla. Mind jälle kiskus padriku teisele küljele. Lõhna järgi märkas padrikus lamav emahunt mind ära. Oli paari meetri kaugusel, jäin tõesti soolasambaks.



Hundi-mamma ajas juba hambad paljaks, see oli ta hoiatusmärk, et ära ligine. Vaatasime teineteisele otsa, mina vaid kisasin. Ta tõusis vastutahtmist, liikus üleolevalt ja ükskõikselt minust mööda. Talle oli selge, et see plika pole ohtlik. Hundi kehakeel ütles: “Mis sa tuled siia mind segama, kui oma lapsi murdma õpetan.” Muidugi olid seal kanepipõõsastes tema pojad, keda ta kavatses mullikate peal murdma õpetada.



Kui mu sõralised hunti haistsid, nägin elus esimest korda, kuidas lehm oma saba võib selja peale rulli keerata. Kõigepealt pani jooksu karja juht, siis teised riburada järel. Mina muidugi kõige lõpus. Lidusime koos lautade poole. Teised pärast veel küsisid, kas su püksid on ikka kuivad.


Olid ikka küll, sest ma olin huntide maal üles kasvanud. Siberi karastus püsib siiani.

Tagasi üles