Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/29/12012613t1h5a06.jpg)
“Valdavat enamikku meist võib liigitada kusagile ihnuskoi Scrooge´i ja Ema Teresa vahele. Me peame teiste inimeste aitamist õigeks ja tahame olla kaastundlikud. Aga me ei salli seda pealetükkivust ja vaenulikkust, millega võõras meid kõnetab.” (P. Breitman, Connie Hatch “Kuidas süümepiinadeta “ei” öelda”).
Postkasti potsatavate reklaamlehtedega olen juba harjunud ja saan nendega kergesti hakkama – patakas pabereid rändab paberikonteinerisse, tehes vahepeatuse köögis asuvas paberikogumiskotikeses. Vahel harva viskan mõnele reklaamlehele ka pilgu peale, kuid kinniseid ümbrikke enamasti ei ava.
Piinlikud kingitused võõrastelt
Pisut keerulisem on telefoni teel kõikvõimalike heade asjade pakkujatega. Viimasel ajal on mulle pakutud sokke, ravimeid, kosmeetikat ja muidugi raamatuid. Kõik need toredad müügiinimesed oskavad mind nii kenasti ümber sõrme keerata, et jäängi uskuma, et täpselt need asjad, mida nemad mulle pakuvad, ongi need, milleta ma edasi elada ei saa.
Müügiagendi sõnul on nad just minule tegemas suurt soodustust, just nimelt minu isikut silmas pidades mulle seda või teist soovitamas. Kes ei tunneks end sellisest tähelepanust meelitatuna? Mõnikord vabandad end välja sellega, et sul on kiire, ei saa rääkida, aga enamasti on sul piinlik valetada ja kõnest loobumiseks ettekäändeid otsida.
Sul hakkab kahju sellest kenast inimesest, kes on just sinu välja valinud, et just sinule seda haruldaselt soodsa hinnaga toodet pakkuda. Pealegi on rääkija nii osav, et jätab sulle mulje, justkui oleks ta su isiklik tuttav ja soovib sulle parimat. Loomulikult saad sa aru, et inimene teenib oma igapäevast leiba ja teda solvata on inetu ja ebaviisakas.
Ma tean küll, et ei tohi lasta end sellest mesijutust meelitada ja tuleb öelda resoluutne “ei”, kuid märkamatult tabad end “jah” ütlemast, ning sel hetkel nii soodsalt saadud kaup osutub hiljem siiski täiesti ebavajalikuks ja ülearuseks.
Viimati jõudis minu postkasti suur ümbrik, mille sees mitu jõulukaarti ja ümbrikud. Saatjaks Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Kirjastuse OÜ. Olen sellisest ühingust kuulnud ja hindan nende inimeste visadust, teotahet ja vaprust end ise majandada ja elada normaalset loomingulist elu.
Muidugi öeldakse mulle kaaskirjas, et saadetis ei kohusta mind neid kaarte ostma (kuigi arve 7.50 eurot on lisatud), ent ma olen ikkagi hädas. Tasuta ei taha, piinlik ju vastu võtta kingitust võõrastelt inimestelt, kes on kulutanud aega ja oskusi selle töö tegemisel. Tagasi saata on ka piinlik. Kaardid on omapärased ja huvitavad, kuid mul ei ole neid vaja.
Üldse ei saada ma jõuluks eriti palju kaarte ja kui ma seda teen, siis tahan ise välja valida need mõned, mis mulle endale väga meeldivad ja mis minu arvates minu sõnumit saajale kõige paremini edasi annavad.
Nõu on tarkades raamatutes
Kuna ma sellele probleemile omaenese mõistusega lahendust ei leidnud, otsustasin minna raamatukogusse, kus lisaks Cartlandile on väga rikkalik teatmeteoste valik. Tegin endale eelnevalt selgeks, miks ma ei suuda öelda seda lihtsat sõna “ei”. Sain aru, et mind piinab süütunne ja tahan tingimata kõikidele pakkujatele meeldida või vähemalt endast hea mulje jätta.
Soovitan kõigil, kel selliste probleemidega raske toime tulla, lugeda Patti Breitmani ja Connie Hatchi raamatut “Kuidas süümepiinadeta “ei” öelda”. Kui olin selle raamatu läbi lugenud, vabanesin justkui painest ja oskan teilegi soovitada õiget käitumist.
Esiteks: juba Anton Tšehhov on öelnud, et sa (st inimene) pole kuldraha, et pead kõigile meeldima. “Kui te elate oma elu eesmärgiga kõikidele, keda te kohtate, meele järele olla, siis olete te sunnitud taluma asju ning kogemusi, mis ei valmista teile endale kübetki heameelt. /.../ Täpselt sama palju, kui meile ei meeldi kuulda äraütlemist, ei meeldi meile ka teistele ära öelda.”
Teiseks: “Südametunnistuspiinadeta “ei” ütlemisel peab mõistus alandlikkusest võitu saama”, mis tähendab seda, et te peate ennast oskama ette valmistada ei ütlemiseks. Näiteks telefonis võite müügiagendile rahulikult öelda: “Ma vabandan, aga ma põhimõtteliselt telefoni teel pakkumisi vastu ei võta.”
Soovitan teile siiralt seda raamatut lugeda ja kui tunnete, et ikka ei tule ei ütlemine välja, lugege veel kord. Niikaua, kuni saab selgeks, kuidas öelda ei asjadele, mis teie kodu risustavad.