Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuulates või lugedes uudiseid erinevatest meediakanalitest, mõtled sageli, kas avaldada oma arvamust või vaikida.
Siiani olid kõik poliitikud justkui eetilised ja moraalsed, välja arvatud muidugi Keskerakonna omad. Nemad on kõik eranditult sulid ja kaabakad, mõrtsukad ja abielurikkujad, liiklushuligaanid ja vargad, sest miks muidu ütleb Mart Laar IRL-i tabanud elamislubade skandaali kommenteerides, et nende erakonnas on see juhtum ootamatu, aga “Keskerakonna puhul ei oleks elamislubadega sahkerdamine ehmatanud kedagi”.
Kummaline väljaütlemine ja ebaõiglane tuhandete Keskerakonna liikmete solvamine. Halvustada ja süüdistada erakonda tervikuna on minu arvates vale, sest erakond koosneb inimestest ja vääritu teoga saab hakkama ikka ebaaus inimene, mitte erakond.
Eestis pole ühtki plekita erakonda. Kel vähegi mälu, teab ja mäletab tuntud ja vähem tuntud poliitikute ebaeetilisi tegusid ja pole vahet, millisesse erakonda nad kuuluvad. Ükskõik, millise erakonna poliitik mingi jama kokku keerab, on ausal (liht)inimesel selle pärast ikka ühtviisi piinlik ja häbi.
Ootaks riigimehelikkust
Tipp-poliitikutest meenub vaid kaks ministrit, kes on skandaalide tõttu oma valdkonnas ministrikohalt tagasi astunud. Need olid kultuuriminister Signe Kivi ja põllumajandusminister Tiit Tammsaar. Nad ei olnud kumbki ise midagi otseselt teinud, kuid nad võtsid juhtunus poliitilise vastutuse. Sellist riigimehelikkust ootaks teisteltki poliitikutelt.
Pidasime ebaeetiliseks, et Keskerakonnas moodustati nn kirikurahaskandaali puhul tõe välja selgitamiseks komisjon vaid oma erakonna liikmetest. Praegust IRL-i skandaali elamislubadega püütakse samal viisil uurida. Miks siis vigadest ei õpita?
Analoogne lugu juhtus ka meie linnas. Kuressaare linnavalitsuses moodustati komisjon riigihangete läbiviimises ilmnenud vigade uurimiseks oma töötajatest. Rõhutati küll, et need inimesed pole sel ajal linnavalitsuses töötanud ja on seetõttu objektiivsed. No ei usu! Igaüks teab, et pole tark saagida oksa, millel ise istud! Kui komisjoni oleks kaasatud ka volikogu opositsioon, oleks uurimistulemus olnud linnakodanike jaoks kindlasti usutavam ja objektiivsem.
Meenutan, et riigihangete ebakorrektse asjaajamise tõttu kulutati pea 2 miljonit Eesti krooni rohkem raha. Maksumaksja raha lasti tuulde ametnike saamatuse, ebakompetentsuse või ülbuse tõttu. Linnapea kinnitab, et uurimisega ei olnudki plaanis otsida süüdlast, kuigi lõpuks leiti, et ainukesed süüdlased on need, kes linnavalitsuse palgalt lahkunud. Riigimehelikku poliitilist vastutust ei võta keegi!
Kujutage ette, et laenate naabrimehele mingi suurema rahasumma ja ta ei maksa seda kokkulepitud ajaks ära. Kas unustate? Andestate? Ilmselt ei jää te enne rahule, kui oma raha on käes. Kas siis maksumaksja rahaga võib teisiti talitada? Mulle tundub, et linnavõimud on unustanud, et nad ei opereeri oma, vaid võõra rahaga, mille kasutamiseks neil on volitused, kuid ka kohustus kasutada maksumaksja raha säästlikult, heaperemehelikult ja otstarbekalt.
Ebaeetilisi väljaütlemisi kohtame ajakirjanduses sageli. Mind ja kindlasti paljusid solvas Sven Kivisildnik, kes Õhtulehes teatas: “Raamatukogud on vaese inimese bordellid.” Kes on siis raamatukogu juhataja? Bordelli administraator? Või..?
Solvatud ei hakka vastu
Raamatukogud kui kultuuriasutused on inimeste jaoks eksisteerinud juba üle sajandi. Meie linna raamatukogu külastab päevas umbes kuussada inimest. Raamatukogudes töötavad haritud ja targad inimesed. Miks me lubame neid solvata? Kahjuks solvatud ise ei hakka ka vastu, ei räägi ega kirjuta.
Olgu peale, et raamatukogude töötajad ei suuda mõjutada lugejaid loobuma Cartlandist kaasaegse eesti kirjanduse kasuks, neelavad nad sellegi solvangu alla ja teevad oma tööd väikese palga eest edasi, sest neile meeldib nende töö.
Mõisahärra parun von Stackelberg olla omal ajal sõprade ees kiidelnud: “Mul on kahte sorti loomi. Ühed rjaagivad, teised ei rjaagi!”
Mis me siis teeme? Vaikime edasi või räägime?