Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba kuid käib meedias sõnasõda päästeameti komandode sulgemise ümber. Põhjuseks muidugi rahanappus, aga oluline võtmesõna on elupäästevõimekus, iga komando suurus, et see võimaldaks vajadusel kohe õnnetuspaika jõudes siseneda suitsusesse põlevasse majja.
Madin käib. Selge, et see võimekuse jutt on asjakohane. Kusagil aga ei ole ma näinud analüüsi või lihtsalt arve, mitmel väljasõidul seda võimekust reaalselt vaja on läinud. Kui päästemeeskond sõidab teele langenud puud kõrvaldama, pole eluliselt tähtis, kas autos on kaks või neli meest. Ega ole kuigi oluline seegi, kas nad jõuavad kohale kümne minuti või poole tunni pärast.
Küll aga on tulekahju kustutama sõites tähtis iga minut – see on selge igasuguse analüüsita. Ilmeka sellekohase näite tõi ETV Leisi komando likvideerimise vastast protestiaktsiooni kajastades. Jutt oli õigeaegsest jõudmisest metsatulekahjule. Kusjuures on ilmne seegi, et elupäästevõimekust iga tulekahju korral vaja ei ole.
Kui Leisi jääks alles kas või kahemeheline alaline valve, jõuaksid nad õnnetuspaika – teid ja olusid tundes – kümmekonna minutiga. Tõmbaksid vooliku lahti ja hakkaksid kustutama. Ligi poole tunni pärast jõuaks kaugelt pärale ka elupäästevõimekusega komando, aga tule levikule oleks selleks ajaks juba piir pandud. Kui neid kahte meest ei oleks, teeks tuli oma hävitustööd ja on vähe tõenäoline, et seda päästevõimekust enam vaja lähekski.
Kas on keegi analüüsinud, millises ulatuses aitaksid need kaks meest vähendada inimestele, ettevõtetele, riigile tekkivat kahju? Mis on olulisem, kas kauge ideaalvariant või lähedane hädaabi?
Ja lõpuks tänitan veel korra seda tohutut tsentraliseerimismaaniat. Kogu riigi peale ainult üks hädaabi telefon! Ühenduse saamine tegelike päästjatega on blokeeritud. Kui nõme see on, nägime ilmekalt hiljutistel tormipäevadel.