Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/29/12013426t1h9f46.jpg)
Läbi 20. sajandi on naistepäeva tähistamine maailma riikides ühel või teisel kujul aktuaalne olnud: naiste solidaar-suse päevast 1911. aastast kuni politiseeritud riigipühani nõukaajal.
Kevadtalviste naistepühade puhul oli ideaaliks, et naiste töö teevad sel päeval mehed. Meestekeskses maailmas oli üks päev, kus nad suhtusid vastassugupoolde erilise tähelepanuga. Tänapäev on juurde toonud mõtisklemise sookvootide ja võrdõiguslikkuse teemal. Ma ei ole feminist, aga naistepäev mulle meeldib.
Helge mälestus lapsepõlvest
Lapsepõlvest on jäänud helge mälestus: muidu tühjad lillepoed täitusid märtsi alguses tulpidega ja terve 8. märtsi võis näha meesterahvaid liikumas, lilletuutud käes. See pilt on jäänud silme ette ja tekitab nostalgiat. Laps ei mõtle ju sügavama tausta ja filosoofia peale, miks midagi tehakse, aga märtsi algus ja tulbid on minu meeltes omavahel raudselt seotud. Eriti põnev aeg algas 4. klassist, kus klassijuhataja juhtimisel iga poiss meie klassi tüdrukutele igal 8. märtsil lilleõie tõi. See oli võib-olla kõige mõjusam mina-olen-ka-naine-tunde tekitaja. Muidugi sai saadetud eriilmelisi ja ka isetehtud postkaarte suguvõsa naistele.
90-ndate algus tõi kaasa püha ametlikult tähistamise vaibumise ja vaikelu, millest mul küll kahju oli, samas – ema sai oma lilleõie igal juhul kätte. Seepärast meeldis mulle sattuda pärast ülikooli lõpetamist 1994. aastal kollektiivi, kus naistepäeva tähistamine oli elementaarne ja on püsinud tänase päevani.
Inimesed loodi meesteks ja naisteks
Millel see naistepäeva tähistamise-mittetähistamise fenomen siis põhineb? Kui mõistusega võtta, siis võib tunduda, et kord aastas laseme meestel meile tähelepanu pöörata ja ülejäänud aasta saame ikka ise endaga hakkama. Keskaegsest daami ülistamise kultusest oleme justkui jõudnud teise äärmusse ja kogu kätel kandmise ajast on järele jäänud ainult üks päev.
Teisest küljest on 21. sajand jõuliselt sisse toonud soolise võrdõiguslikkuse teema: mehed ja naised saavad oma tööülesannetega võrdselt hakkama, peavad saama sama töö eest sama palka jne. Keda ja mida siin ikka enam ülistada... Aga teisest küljest, kui piimamees Tevje moodi mõelda, on inimesed ikka loodud meesteks ja naisteks neile looduse poolt ette nähtud ülesannetega. Siis on ju hea oma tugevuse kõrval tunda ka seda väikest austusavaldust nn tugevamalt sugupoolelt.
Tänapäeval räägitakse väga palju tunnustamisest, igal organisatsioonil on välja kujunenud oma tunnustamissüsteemid, kuid selles maailmas, mis jaguneb ikkagi meesteks ja naisteks, mitte lihtsalt inimesteks, on nii armas saada naistepäeval üks lilleõis naeratusega. See teeb tuju terveks päevaks heaks. Sellepärast mulle naistepäev meeldib.