Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/29/12013583t1h92b8.jpg)
Mis vägi see on, mis ajab inimese heast peast lavale? Sageli on rolli sisseelamine keeruline, raske ja hetketi lausa võimatu, aga ikka ronid lavale!
Goethe on öelnud: "Minule on määrav: kes vaid iseennast mängida suudab, pole näitleja. Kes ennast mõtte ja kuju järgi erinevateks kujudeks ei suuda kehastada, ei vääri näitleja nime."
Kui kõik inimesed, kes kas või korragi näitemängus osalenud, kohe alguses teaksid, kui raske on kellekski teiseks muutuda ja selles rollis tüki lõpuni püsida, oleks katsetusi harrastusteatrite maailmas hulga vähem. Hea, et me alguses sellele ei mõtle. Oleme piisavalt edevad, et uskuda – küll ma hakkama saan! Küll ma selle ära mängin!
Vaid edevusest ei piisa
Saaremaa rahvateatri viiekümneaastase ajaloo jooksul on üle lava käinud peaaegu 500 näitemänguhuvilist. Suuremale osale on see ainuke kord jäänudki viimaseks. Neid, kes rohkem kui kümme korda erinevates lavastustes kaasa teinud, on ligemale sada. Kas need on inimesed, kes suudavad rohkem kui iseennast mängida? Kas need on inimesed, kelle jaoks on oluline muutuda läbi lavarolli kellekski teiseks, kelle näo ja sõnadega saab välja öelda seda, mida iseendana ei suudaks, ei julgeks või ei tahaks? Kindlasti on!
Edevusest siiski üksi ei piisa. Näitleja peab olema julge ja järjekindel, kannatlik ja mõtlev. Imetlen neid lavastajaid, kes suudavad näitlejas välja tuua sellised oskused ja karakteersed jooned, mida inimene ise ei teadnud endas olevatki, kuid mis on vajalikud just selle tegelaskuju loomiseks.
Praegu, kui rahvateater valmistab ette oma juubelilavastust "Kauka jumal" ja oleme jõudnud proovidega poole peale, vaatan proove ja imestan – kuidas küll lavastaja oma kindla nägemuse, kannatlikkuse ja tarkusega on vorminud tegelaskujusid, näiteks Masa Antsu ja kaupmees Pärna.
Esimestes proovides olid laval lihtsalt Juhan ja Hannes, nüüd aga näeme juba näitlejaid, kes ei mängi enam iseennast, vaid lavastaja Väino Uibo kaasabil loodud tegelaskujusid.
Hea tulemuseni on raske jõuda. See nõuab täielikku pühendumist, enda vabastamist sissejuurdunud stampidest ja mõtlemisest. Just see viimane nõuabki tõsist tööd. Tunneme küll, et see, mille poole tõukab sind lavastaja, on õige, kuid hirmus raske on end vabaks lasta ja kellekski teiseks muutuda, oma mõtete ja tõekspidamistega võidelda.
Jätkugu julgust, tahtmist ja aega
Kui oled siis selle kõigega lõpuks valmis saanud, enda ja kaasnäitlejate arvates teinud huvitava rolli, jääb sul oodata publiku arvamust. Ja see võib olla nii heatahtlikult soosiv kui ka maatasa tegevalt karm...
Ellu ehk lavale jäävad need, kes ei lase ennast kriitikast heidutada, vaid püüavad järgmist rolli veel paremini tabada, veel vähem iseennast mängida ja ansamblisse sulanduda.
Voldemar Panso on öelnud: "Meid, etenduse loojaid, seob kokkuleppeta kummaline jõud, me oleme ühte usku; meil on ühine saladus, millest me keegi ei räägi, aga mida me tajume. See on mõttekaaslus, ühise idee ilmutamise tahe. Ja selle idee ilmutajaks on ümberkehastumine, rollide inimvaimu elu avamine..."
Jätkugu teil, kallid (harrastus)näitlejad, julgust, tahtmist ja aega laval midagi tõelist korda saata! See ju polegi nii raske, vaja vaid ennast vabaks lasta, ühist asja ajada, et sünniks TEMA ISE – TEATRIIME.