Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/11/01/14176920t1h71bc.jpg)
/nginx/o/2019/04/29/12013763t1hc9e4.jpg)
Alljärgnev käsikiri tuli välja arhiivi kogudest. Kes on selle kirja pannud ja millal ta seda tegi, pole teada. Võib aga oletada, et ajaloohuvilisele on see äärmiselt köitev lugemisvara, seda eriti hiljutiste sündmuste valguses, kui Laurentiuse kiriku remondi ajal tulid põranda alt välja ajaloolised hauaplaadid.
Kõnealune käsikiri on 28 lehekülge paks ja see on trükitud kirjutusmasinal. Kuressaare Laurentiuse kiriku ajalugu on selles kajastatud läbi kolme aastasaja: XVII sajandist kuni XIX sajandini. Käsitsi on lisatud pealkiri “Püha Laurentsiuse kiriku materjale Eesti NSV Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis” (kirjapilt muutmata – toim).
Kuna keegi on dokumendis teinud rohkesti parandusi, siis võib oletada, et selle autor oli mõni tudeng, kes kirjutas sel teemal kursuse- või diplomitöö. Parandused on aga lisanud tema juhendaja.
Tänases lehes avaldame käsikirjast vaid ühe osa. Selle, mis puudutab Laurentiuse kiriku varasemat ajalugu. See oli periood, mil Kuressaare prominentsed linnakodanikud vaidlesid matmiskohtade pärast kirikus ja nääklesid selle üle (isegi kähmlesid!), kes kuskil võis kirikus jumalateenistuse ajal istuda. Oli see ju prestiižiküsimus, mis ka tänases maailmas inimesi aeg-ajalt tülli ajab.
Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest. Telli leht siit.