Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/11/11779960t1h5c11.jpg)
/nginx/o/2012/07/13/12015258t1h5f40.jpg)
Juuli algul pidasid Eesti viinamarjakasvatajad Tartus konverentsi, kus kõneldi viinamarjakasvatusest ja -veinide valmistamisest Euroopa põhjatsoonis. Saarte Hääl uuris, kuidas elavad Saarema viinamarjakasvatajad.
Eesti maaülikooli teadlased tõdevad, et kui kaua aega oli viinamarjakasvatus 60 laiuskraadist kõrgemal pigem teoreetiline teema, siis viimastel aastakümnetel on viinamarjakasvatus saanud hoo sisse kogu põhjapoolkeral. Põhjalas on hakatud katsetama hübriidsortidega, mis taluvad nii külma kui ka võimaldavad toota tervislikke viinamarju.
Kuna hiljuti jõustunud seadusemuudatus teeb taluveini tootmisele Eestis erandeid, hoogustub sellega istandike rajamine. Huvi tuntakse nii lauaviinamarjade kui ka veinimarjade kasvatamise vastu ja seda eelkõige just avamaal. Viinamarjaveini tootmine võimaldab võtta tootmisse ka selliseid maid, mis ei sobi põllumajandusse kas reljeefi või siis ka mullaviljakuse tõttu, viitavad teadlased.
Tartus peetud konverentsi korraldajate sõnul on Eesti viimarjakasvatajad seadnud eesmärgiks tuua turule kohalik viinamarjavein, mis on muu maailma jaoks põhjamaine eksootika. Eelkõige nii tava- kui ka veinitootjatest turistidele huvi pakkuvad Eesti veinid ei tule müügile kaubanduskettides, vaid restoranides, turismitaludes jne.
Maaülikool plaanib läbi viia uuringu viinamarjade kasvatamise tehnoloogia väljatöötamiseks.
Veinimarjade puhul vajavad uurimist sordivalik ja erinevad võtted, millega mõjutada saagi valmimist ja veini kvaliteeti. Lauaviinamarjade kasvatamise puhul on probleemiks sobilike sortide leidmine nii katmikalale kui avamaale, sest seni Lõuna-Eesti kasvuhoonetest kaubandusse jõudnud esimesed lauamarjad on liiga kalli hinnaga.
Saiklas kasvab üle saja viinamarjasordi
Saaremaal leiab hulganisti koduaedu, kus mõne sooja seina ääres sirutub päikese poole viinapuu, seevastu istanduselaadseid põllulappe on vaid mõned üksikud. Kõige arvukamalt on erinevaid viinamarjasorte Naimi Pauluse ja tema poja Lembit Kirsi kodus Paali talus Saiklas, kus kasvuhoones, põllul ja vana kivihoone lõunaseina ääres kasvab kokku üle saja erineva viimarajasordi. Tõsi, enamus neist veel vilju ei kanna. Kokku on talus 300–400 erinevas vanuses viinapuud.
Metsandusharidusega Lembit Kirs, kes praegu töötab Rummu vanglas korrapidajana, peab viinamarjadega katsetamist eelkõige hobiks. Ehkki Paali talu koduaeda tõi Räpina aianduskooli õppejõud ja viinamarjakasvatuse ekspert Jaan Kivistik esimesed viinapuud juba möödunud sajandi lõpus, tekkis sügavam huvi viinamarjade vastu mõni aasta tagasi pärast Lembitu Kreeka-reisi. Kreekast tõi mees kaasa ühe viinapuuoksa, mis Saiklas ilusti kasvama läks. "Siis tekkiski mõte asja laiemalt võtta," sõnas Lembit Kirs. Möödunud aastal õnnetus tal tuttavate abiga saada uusi sorte Ukrainast ja Valgevenest. Ise tõi Lembit 70 sorti ühelt Läti viinamarjakasvatajalt.
Eestisse toodud viinapuuokste paljundamiseks kasutab Kirs soojuse ja valgusega varustatud "inkubaatorit", kust taimed pärast paarikuulist juurdumist liivapotis lähevad lühikeseks ajaks kasvuhoonesse turbamulda ja sealt edasi avamaale. Millised neist sortidest siinsetes oludes sobivaks osutuvad, näitab aeg. Kolme aastaga saavutab taim külmakindluse ja siis võib öelda, kas ta kardab külma või ei karda, selgitas viinamarjakasvataja.
Kirsi sõnul katsetab ta erinevaid viinamarjasorte erinevatel muldadel ja erinevatel meetoditel (näiteks Ukraina ja Eesti meetodil toestatud viinapuuaiad). "Siis teab propageerida, mis meie kliimas kasvab ja annab saaki ja mida külm tagasi ei võta," ütles Kirs.
Paali talus on pearõhk lauaviinamarjadel. "Mõte on selles, et viinamari oleks laual augustikuust kuni septembri lõpuni ning võimalikult palju oleks maitseid ja värve," rääkis Lembit Kirs, kes on praeguseks saanud koduaiast umbes 20 erinevat sorti viinamarja. Tema lemmikuteks punastest sortidest on Guna ja heledatest Aljosenkin.
Iga viinapuu annab kobarates 1–2 ämbritäit marja, millest enamuse teeb Paali talu mahlaks.
Soovi korral lubab Lembit Kirs huvilistele paljundada veiniviinamarja sorte, kuid ise ta veini ei joo ega kavatse ka veini teha.
Kaupluse viinamarju Lembit Kirs eriti ei söö, sest nendes on palju keemiat, mis hakkab vastu. "Kodumaine on parema maitsega, isegi kui sort on sama. Siin on parajalt päikest ja jahedust ja maitsenüansse on rohkem kui lõunamaa omadel," rääkis Kirs, kelle sõnul on Eesti kliima maitseelamuse saamiseks ideaalne. Kahju aga on sellest, et kliima soojenedes jõuavad Eestisse üha enam ka taimehaigused.
Lembit Kirs kinnitas, et tänapäeva külmakindlaid viinamarjasorte saab kasvatada igas koduaias. Põhiline on see, et kasvukoht oleks põhjatuulte eest varjatud ja viinapuu saaks hommikust õhtuni päikest. "Viinapuu ei küsi su käest mitte midagi. Pane ainult maha, natuke hooldamist ja sul on mari olemas," osutas Kirs.
Vanim istandus Lümandas
Viinamarjakasvatusega soovitavad saarlastele julgemini tegeleda ka Saaremaa vanima istandiku omanikud Lea ja Enno Isup, kelle Lümanda kodus asuv endine Eesti Maaülikooli katseistandik loodi 2006. aastal. Kuus aastat tagasi mulda pandud sajast viinapuust läksid kõik kasvama ning on kõik siiani täis elujõudu.
Isupite istandikus on viit sorti viinamarja. Punastest on esindatud Rondo, Zilga ja Hasanski Sladki. Rondo on Saksamaal aretatud siniste marjadega sort, mis on hinnatud veini tootmiseks. Eesti koduaedades levinud Hasanski Sladki on väga külmakindel varavalmiv siniste marjadega sort, ka Läti sort Zilga on hea külmakindlusega. Valgetest sortidest kasvavad Lümandas Venemaa sordid Jubilei Novgoroda ning Severnõi Rannii. Neist esimese marjad on kollakasrohelised ja valminult magusad, kuid viljaliha on sültjas ja labrusca maitsega. Severnõi Rannii marjad on kollakasrohelised ja maitsvad ning sobivad ka lauamarjaks.
Põhiline osa Isupite saagist, mida möödunud aastal oli neli suurt vannitäit, läheb mahlaks või kevadeni hoiule külmikusse. Alates 2009. aastast on Lea ja Enno teinud põlveotsas ka veini, mis kogenud veinisõbrale tundub siiski harjumatult vänge ja tahumatu mekiga. Osa toodangust on veinimeister lahjendanud ka veega. Marjade kasina suhkrusisalduse tõttu on Enno Isup lisanud veini valmimisprotsessi käigus ka suhkrut. Ehkki viinamarjast veini valmistamise kogemusi on Lümanda rahval alles vähe ja areneda on veel kõvasti, väärib lugupidamist, kui suure hasardiga oma veinist räägitakse ja kuidas selle üle uhkust tuntakse.
Lea Isup rääkis, et saagi osas on viinapuudele kriitilise tähtsusega mai lõpu ja juuni öökülmad, mis võivad õied ära võtta. Nii nagu paar aastat tagasi maaülikooli Rõhu katseaias, kus rebased sõid tühjaks üle 400 viinapuu, käib reinuvader maiustamas ka Lümanda istandikus. "Eelmisel aastal nägin esmakordselt, kuidas rebane tuli aiast läbi viinamarjapõõsa alla, tõusis tagakäppadele nagu sitsiv koer ja hakkas kahe käpa vahel viinamarju lutsutama," kirjeldas Lea Isup, kelle sõnul on rebane teinud istandiku lähedusse omale nüüd ka pesakoha.