Muhu põhjarannikul lõppeb piimavedu

KANGE MUHULANE: Muhu naine Aada Vahter ei kavatse loomi ära anda ka pärast piimaringi lõppemist, vaid jätkab Väinamere ääres hoiualade korrashoidmist. Foto: Sander Ilvest Foto: Saarte Hääl

Täna teeb Saaremaa piimatööstuse piimavarumisauto Muhumaa põhjarannikul oma hüvastijätusõidu, et viia viimast korda kombinaati Tusti küla väiketootja Aada Vahteri kuue lehma piim.

20 aastat Tusti külas piimakarja pidanud Aada Vahter rääkis, et kui piimatööstus kevadel Hellamaa suurfarmi sulgemise tõttu piimavarumise lõpetamise teatega lagedale tuli, võttis see teda esmalt täiesti tummaks. "Olin selle tööga harjunud ja mulle väga meeldib loomadega tegelda," tunnistas piimatootja, kes ei langenud siiski masendusse, vaid hakkas väljapääsu otsima.

Praeguse seisuga saab Aada Vahter anda osa piimast paar kilomeetrit eemal asuva Kuivastu küla kaheksale perele, keda enne hiljutist piimatootmise lõpetamist varustas Kallaste küla mees Endel Saarkoppel.

Valab piima ülejäägi maha

"Nad tunnevad seal Kuivastus sellest saati piimast nii suurt puudust," teadis Aada, kes lisaks hakkab lehmapiima müüma ka ühele Kansi küla perekonnale. 15 liitrit joob päevas ära suur vasikas, aga ülejäänu tuleb maha kallata.

Kui palju piima täpselt ära visata tuleb, pole veel selge, sest lehmad hakkavad saama ka vähem jõusööta ja seetõttu jääb vähemaks toodangutki. Leivakõrvast aitavad Aadal teenida kanad, sest kodukanamunad on suvemuhulaste seas nii kõrges hinnas, et neid ostetakse isegi mandrile kaasa.

Ei ole Aada kaotanud ka usku, et pärast omanikuvahetust hakatakse Hellamaal kunagi taas piima tootma ja siis ehk leiab piimavarumisauto uuesti tee ka Tustile.

"Sööt on varutud, heameelega talitan loomi ületalve ja vaatan, mis Hellamaa laudast edasi saab," rääkis Aada Vahter. Praegu jätkub Muhu saarel piimatootmine veel vaid väinatammi lähedal Linnuse külas, kus piimaautol on lühem maa käia.

Aada Vahteri väikekarja piim tuleb Väinamere hoiualalt otse Suure väina äärest. Mereäärselt karjamaalt avaneb vaade Kesselaiule ja Virtsu tuulikupargile. Maastik pakub silmailu inimestele ja rahulolu loomadele. Piimatootmise kõrval on Aada Vahteril võetud ka hoiuala hooldamise kohustus ning juba seetõttu ei tule loomapidamise lõpetamine veel kõne alla.

Lisaks piimaloomadele on Tusti karjamaal ka suvemuhulasest naabri viis Šoti mägiveist, kellel Aada silma peal hoiab. Järgmisel kevadel lubanud naabrimees veel viis emaslooma ja ühe pulli lisaks tuua. Piimalehmadel on šotlastega päris hea läbisaamine. Möödunud suvel olid lehmad ühel karjamaal koos naabrinaise hobustega, kuid siis lõi hobune ühe lehma vigaseks.

Loomapidamine on lemmikamet

Aada Vahter töötas nõukogude ajal kaubanduses, nii Pihtlas, Kuressaares kui ka Muhus. Viimaseks palgatöölise kohaks jäi Hellamaa tööstuskaupade pood, mis suleti 1992. aasta märtsis. Pärast seda hakkas Aada esmalt hoolitsema haige ema eest ning võttis ühtlasi enese kanda ka loomapidamise.

Aada kinnitusel ei pakkunud töötamine kaubanduses talle loomade talitamisega võrreldes mitte midagi. Teist aastat pensionipõlve pidav naine ütles, et tervis on tal suurepärane.

"Ma ei tunne kuskil valu ja võin kõike teha. Kümme kilomeetrit panen jalgrattaga Liivale, nii et silm ka ei pilgu, ja tagasi teist samapalju," rääkis Aada Vahter. "Tegelege sellega, mida te naudite, siis olete terved ja õnnelikud," kõlab Tusti küla kange naisterahva moto.

Kõige rohkem on Tusti lüpsikarjas olnud korraga lüpsmas 11 lehma ning millalgi oli plaan karja veelgi suurendada, kuid uljas mõte jäi raha taha toppama. "Mul pole kunagi nii ränka sissetulekut olnud, et oleks saanud uue lauda ehitada," märkis naine, kes on rahul ka väikese karjaga.

Käesoleva aasta kaheksa kuuga on Aada Vahteri Holsteini tõugu lehmad lüpsnud keskmiselt 4478 kilogrammi piima, mida on 1122 kg rohkem kui möödunud aasta augusti seisuga. "Lehma, kes lüpsab nagu kits, pole mõtet pidada, siis võiks juba päris kitse võtta," arvas Aada.

Põhitõde on siiski, et loom tahab hoolt ja korralikku söötmist. "Suur kiituslaul minu poolt Valjala söödatehasele, sest nende sööt on nii kvaliteetne, et see lihtsalt paneb lehma lüpsma," tunnustas Aada Vahter, kes on Valjala söödatehase toodangut andnud oma loomadele juba kümmekond aastat.

Üksildane uitaja

Vaatamata sellele, et Aada elus ei möödu päevagi, kus ta pilk ei uitaks mööda Mandri-Eesti rannajoont, naine mandrile elama ei ihka. Ka asjaajamise mõttes sobib saar paremini. Ehkki Pärnu ja Haapsalu jäävad Tustilt sama kaugele kui Saaremaa pealinn, ei kujuta Aada ette ametiasutustes käimist mõnes teises linnas kui koduses Kuressaares.

Merelevaatamine pole üksnes romantika, vaid mere järgi saab ka ilma ennustada. Kui vesi tõusma hakkab, pole Suure väina ääres tarvis vihma enam kaua oodata, teab lehmapidaja.

Läänetuulega hakkab meri tõusma ja nii mõnigi kord on torm muda üle kiviaia lennutanud. Karjaaia postid ja elektrikarjus ulatuvad Tustil aga kohati merre, nii et enne suurte tormide ja jää tulekut peab need paadiga kokku korjama.

Kui Aada Vahteril sel aastal üldse millestki kõrini on, siis on see vihm. "Läbi häda sai hein valmis, osa heinast on veel praegugi heinamaadel," rääkis piimatootja, kelle sõnul on maa nii pehme, et ei kannata autoga ilma sügavaid rööpaid jätmata peale sõita.

Aada enda sõnul on ta loomult üksik inimene, kes põhimõtteliselt oleks valmis elama ka üksikul saarel, kui paar suuremat tõugu koera julgestuseks kaasas. Just pimedal ajal pakuvad koerad üksikus maakohas turvatunnet. Inimene ise ju pimeduses palju ei hooma, kuid koerad reageerivad väiksemagi liikumise peale.

Tusti küla loomakasvataja alalised kaaslased ongi rotveileri tunnustega segavereline Donna ning musta karva hundikoera ja dogi ristand Sultan, kes on ühtaegu hirmuäratavad ja sõbralikud.

"Röövleid siin ei ole, aga koerad on head seltsilised," lausus Aada Vahter.