Adena Sepp on rahva kirjanik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
7. oktoobril kohtus Saaremaa raamatuklubi Salmelt pärit kirjaniku Adena Sepaga (fotol), kellelt on ilmunud mitu romaani: “Saatuslikud jõulud” (2008), “Peljatud tunded” (2009), “Sädemed tuha all” (2010), “Meresoolane maasikmari” (2011) ja “Põimunud saatuselõngad” (2012).
Oma elust jutustanud Adena Sepalt saime teada, et tema kirjutamise juured ulatuvad koolipõlve. Sünnilt on ta muhulane, kellest sai elukoha järgi saarlane, sest mees on tal saarlane.
Pärast õpinguid Tallinnas töötas Nadežda (see on ta pärisnimi) 15 aastat lasteaias, hiljem Läätsa kalatööstuses. Praegu on ta nn noor pensionär ja tervise pärast grupi peal.
Peale kirjutamise armastas ta kooliajal raamatuid lugeda ja see huvi kestab, eriti eesti kirjanduse vastu. Adena Sepp ütles, et algul kirjutas ta lihtsalt endale, ent lõpuks ikkagi näitas kasvataja Palmile oma kirjatöid. Kolleeg arvanud: “Sinust võib veel asja saada!”
“Ega ma ju noores eas suurt kirjutanud. Siis ühel ajal sain aga aru, et elus on nii palju juhtumeid, mis on huvitavad, ja ma hakkasingi neid kirja panema,” rääkis Adena Sepp. “Oma esimese raamatu “Saatuslikud jõulud” kirjutasin valmis praktiliselt kahe kuuga. Siis tekkiski hirmus tahtmine kirjutada... Lapsed kinkisid arvuti, et see töö oleks lihtsam. Hakkasin otsima kirjastamisvõimalusi. Tormikiri teatas, et võtab vastu käsikirju vanadelt ja uutelt tegijatelt. Saatsingi oma käsikirja sinna ja nad võtsid selle vastu ja nii see läkski. Raamat ilmus. See oli 2008. aastal.”
Hiljem sõlmis Adena Sepp lepinguid juba ka teiste kirjastustega.
Millest ta kirjutab, näiteks “Peljatud tunnetes”? “Inimestevahelised suhted, töökaaslaste probleemid naistekollektiivis, probleemid alkoholiga ning armastus, armastus, armastus – seda kõike leiate siit rohkesti,” kõlab selle raamatu tutvustus.
“Sädemed tuha all” peategelane on lihtne kuldsete kätega maapoiss Kevin, kes saab hingehaavad. Viimaseid põeb ka neljanda romaani peategelane Tairi. Ka “Põimunud saatuselõngades” kuhjuvad valusad lood. Aga nagu ütles kirjanik kohtumisel, lõpetab ta oma romaanid alati niimoodi, et tuua lugejagi ellu positiivset.
Kirjanik selgitas, et ei taha ega oska kirjutada midagi kõrgesti filosofeerivat, vaid võtab vaatluse alla lihtsad inimesed, huvitavamad sündmused ning süžee hakkabki jooksma.
Adena Sepa romaanid on lihtsad, nendes kirjeldatud probleemid aga elulised, elust endast. “Teinekord tuleb sündmusi ja nimesid kokku võttes midagi oluliselt muuta, et inimesed end ära ei tunneks,” ütles Adena Sepp, kes näeb siin palju võimalusi ka ise fantaseerida.
Kirjanik kavatses pärast viiendat romaani pausi teha, kuid nüüd on käsil juba uus romaan.
Tabasin ühe olulise võrdluse: voolava jutuga kirjanik on ka voolava kirjasõnaga. Ta ei takerdu probleemides ega karakterite kujutamises, sest ta valitseb sõna hästi. Jääme huviga ootama tema uut romaani.