Kuidas peatada väljarännet?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olgu kohe öeldud, et väljarännet me peatada kindlasti ei suuda. Küsimus taandub sellele, kuidas seda vähendada. Olen nõus Saarte Hääle seisukohaga, et mingi "kompvek"* võiks linnal siiski olla.
Viimase kümne aastaga on Kuressaare elanike arv registri andmetel langenud 15 678 (2003. a) inimeselt 14 394-le. Aastas miinus 128 inimest. Kümnendi iive on olnud +61 ning aasta keskmise saab siit igaüks ise arvutada – sündide-surmade võrdluses on linna elanike arv kasvutrendis ning rahvaarvu vähenemine on tingitud väljarändest. 2011. aasta rahvaloenduse tulemusel oli Kuressaares elanikke 13 166.
Mõtteainet on
Statistika peaks kindlasti andma mõtlemisainet nii elanikele, ettevõtjatele kui ka linnavõimu esindajatele. Samas on rahvaarvu langemise tendentsis kõik Eesti piirkonnad, v.a Harju- ja Tartumaa.
Harjumaal kui Eesti tõmbepiirkonnal on peamiseks eeliseks kõrge tööhõive ja mitmekesine töökohtade valik ning kõrgem keskmine palk. Loogiline, kui mõelda, et sinna on koondunud kogu riigi elanikkonnast ligi 43% ning toodetakse 68% kogu riigi SKPst.
Isegi kui me väga pingutaksime ja nuputaksime, ei suudaks me Kuressaareski väljaränderongi teistpidi liikuma panna. Peame selles valguses tegelema suures pildis kahe teemaga – strateegiad tuleb vähenevate ressursside valguses ümber kujundada ning tuleb leida võimalusi ja genereerida ideid väljarände vähendamiseks.
Viimase aja näited Haapsalust, kus rahaliste loosiauhindade kampaania korras saadi juurde 74 elanikku või Tallinnast, kus detsembris kasvas elanikkond ligi 1300 inimese võrra suuresti tänu tasuta ühistranspordile selle aasta algusest, kõneleb omavalitsuste võimalustest midagi rahvaarvu kasvu nimel ära teha.
Samas on minu arvates see suurel määral ka mäng rahvastikuregistriga ega näita tegelikku elu. Toimunu pani mõtisklema pigem muutuste vajalikkuse üle elanike tegeliku elukoha registreerimisel.
Olen arvamusel, et peapõhjuseks, miks inimene valib mingi piirkonna koduks, ei peaks olema mitte üksik kampaania, vaid pere traditsioonid, piirkonna tasakaalustatud areng, teenuste kõrge kvaliteet, hea ja turvaline elukeskkond, tasuv töökoht ning muu piirkonna elukvaliteeti puudutav. Kui tahame oma väljarännet pidurdada, peame kõike seda oma elanikele pakkuda suutma!
Millised on linnavõimu võimalused väljarände vähendamiseks? Ega need suured ei ole – maailm meie ümber on avatud, noored suunduvad õpingutele mandrile, tasuvad töökohad on saarelt kaugemal jne.
Samas võiks endale tuhka pähe raputada, et teemaga on siiski vähe tegeletud ning peaksime temaatika suurema tähelepanu alla võtma. Võibolla ei peaks keskenduma spetsiaalsetele meetmetele elanike arvu hoidmiseks, vaid nägema kogu pilti laiemalt ja kompleksselt.
Peame hoidma kõrgel linnaelanike huvid, nende võimalused saada soodustusi linnapoolsete teenuste osutamisel ja leidma võimalusi erinevateks toetusteks. Kõrgendatud tähelepanu all peaks jätkuvalt olema kogu linna elukeskkond, koostöö ettevõtjatega ja paremate võimaluste loomine ettevõtlusele uute töökohtade loomiseks.
Olulisel kohal on kindlasti erinevate toetuste taaselustamine. Paraku sõltuvad toetused otseselt eelarvelistest võimalustest ning üle oma varju hüpata ei saa.
Samuti peaks üheks oluliseks prioriteediks olema juba habemega lugu turismihooaja võimalikust pikendamisest. Siingi on vaja järjepidevalt tegeleda ideede genereerimise ja võimaluste otsimisega. Seda nii töökohtade loomise valguses (suvine tulumaksu laekumine on alati suurim olnud) kui ka kohalikele inimestele tegevuse pakkumise osas.
Kui tulevikku mõelda, siis miks ei võiks näiteks kuressaar-lastel olla oma ID-kaardi laadne kaart, millega saaks soodustusi näiteks spordihoone kasutusel, linnateatri etendustel jm.
Boonuseks kodanikule
Enamik eelpoolseid võimalusi ei too meile siiski elanikke otseselt juurde, vaid on pigem boonuseks praegustele kodanikele. Juurde toovad inimesi ikkagi töökohad ja konkurentsivõimeline palk.
Lõpetuseks üks tähelepanek – julgen väita, et reaalne väljaränne Kuressaarest on oluliselt väiksem, kui peegeldab statistika. Eelmisel aastal linnast lahkunud 194 elanikust asus 113 elama Kaarma valda.
Paljuski on tegelikkus see, et elukoht registreeritakse küll rõngasvalda, kuid praktiliselt jätkub kogu tegevus linnas. Selle vahega, et "magamas käiakse" naabervallas, tulumaks laekub sinna ja linna elanikeregistris on jälle inimesi vähem.
Sellest vaatevinklist oleks lühinägelik hakata väljarände pidurdamise ja linna elanikkonna kasvu nimel muutma näiteks Kaarmaga sõlmitud haridusruumi lepinguid ning sundima selle tulemusel Nasva elanikke viima lapsi läbi linna oma valla kooli või lasteaeda. Kindlasti on üheskoos edasi tegutsemiseks paremaid variante.