/nginx/o/2013/08/08/12019619t1h7c9f.jpg)
Kui auto esialgne kaunis välimus on kas avarii või roostekahjustuste tõttu rikutud, on autoomanikul põhjust mõne automaalri poole pöörduda. Värvipüstoliga meestel tuleb taastada nii sõiduki esialgne välimus kui ka omaniku rõõmus meel. Kuidas seda täpselt tehakse, jääb enamasti saladuseks.
Autode värvijad ehk automaalrid toimetavad tavaliselt kinniste uste taga, taustaks suruõhu vihin, kompressorimüra ja teravad kemikaalide lõhnad. Igal meistril on hea tulemuse saavutamiseks omad nipid, mida detailselt lahti seletama ei kiputa. Selles maailmas kehtib sajaprotsendiliselt ütlus: töö kiidab tegijat!
Roosteussi puretud ja avariiliste autode osakaal on erinevates värvimistöökodades erinev, sõltudes suuresti valitud spetsiifikast. Näiteks kindlustusseltsidega tihedat koostööd tegevatel värvitöökodadel on avariiliste autode osakaal kindlasti oluliselt suurem, enam vanematele autodele ja keevitustöödele orienteeritud töökodades käib aga rohkem roostekahjustustega masinaid.
“Suur roll auto roostetamises või mitteroostetamises on autoomanikul endal,” väidab autovärvimisega väga pikalt tegelenud Aleksander Perov. “Kui autot regulaarselt pesta ja värvkatte seisukorral silm peal hoida, siis püsib ta kaua kaunina. Paksu porikorra all olev auto võib aga päris kiiresti läbi roostetada, sest tolmuvabadel teedel kasutatavad kemikaalid mõjuvad sõiduki metallosadele hävitavalt.”
Mõnel autol võib aga värv lahti kooruma hakata otse keset katust, selle all on aga lausrooste. Sellise olukorra tekkimises on autoomanikku küll väga raske süüdistada. Kui aastaid tagasi roostetasid Opelid ja Fordid, siis praegu tunduvad kõige roostelembesemad autod olevat mersud, eriti M-B Sprinter. Ka Mazda 626 ja Mazda 6 roostetavad nii mis kole, ülejäänud “jaapanlased” peavad päris hästi vastu. Aga näiteks Daciad ei roosteta oluliselt rohkem kui teised autod, seega otsest seost auto hinna ja tema roostekindluse vahel pole.
Ega maalritöö alga värvipüstoli kättevõtmisega. Algul vaadatakse auto üle ja püütakse kindlaks teha kahjustuste suurus ja tööde ulatus. Roostes mutrid tuleb lahti saada, logarid, polstrid ja kõiksugu katteliistud maha võtta ning alles siis saab aimu, mis ees ootab. “Väga sageli selgub, et algul vaid paari pisikese roosteaugu parandamiseks kohale toodud auto vajab ulatuslikku plekkide vahetust ja kapitaalset maalritööd,” nendib Aleksander.
Olenevalt olukorrast puhastatakse auto plekk roostest ja vanast värvist kas täiesti või osaliselt haljaks ning töödeldakse korrosioonivastaste ainetega. Seejärel kaetakse spetsiifilisi lisandeid sisaldava tugeva aluskrundiga, siis kattekrundiga, millele kantakse kaks kihti värvi ja lõpuks veel kaks kihti lakki. Kuigi see loetelu võib tunduda pikk, võtab värvimine ise ainult 5 protsenti auto kordategemisele kuluvast ajast. Ülejäänud 95 protsenti on eeltöö ja auto hilisem komplekteerimine. Samas annab 99 protsenti heast tulemusest just korralik eeltöö, sest halvasti tehtud või tegemata tööd värviga kinni ei kata.
See kõik nõuab aga aega. “Näiteks ainult auto kapoti kordategemine ja värvimine võib võtta kaks kaheksatunnist tööpäeva, mõnikord lausa kolm päeva, sest igasuguseid muid asju tuleb pidevalt vahele,” kinnitab Aleksander Perov. Jah, You Tube’ist võib näha, kuidas keegi teeb kolme tunniga auto kaitseraua nurga korda ja värvib üle, samas ei näidata, kui palju selline kiirtöö maksab.
Automaalri ametiuhkus ei luba ka üldjuhul poolikut tööd teha, näiteks värvitakse mootorikate lihtsalt üle, kuid mõlgid jäetakse sisse. Või siis tehakse üks poritiib korda, kuid ülejäänud kolm jäävad nii, nagu nad algul olid. Kui tahetakse, et maaler värviks autol ainult ühe roostes koha üle ja rohkem polegi vaja, siis sellisest tööst pigem loobutakse, sest auto üleandmisel ei pruugi keegi enam mäletada, et just sellist tööd nõuti. Ka võib teistel inimestel jääda sellisest tööst ja selle töö tegijatest väga vale mulje.
Materjalide ja töö kvaliteet on hinnast kohe näha. Odavad lakid ja värvid on reeglina ka kehvemad, sest hinnavõit on pahatihti saavutatud mõne värvi koostises oleva komponendi vähendamise või lausa ärajätmisega. Seetõttu kasutavad professionaalsed autovärvijad vaid kalleid materjale – ainult nende kvaliteedis saab kindel olla. Enamasti otsib ja ostab tavaline inimene aga ikka kõige odavamat värvi või lakki ja imestab siis, et töö lõpeb viletsa tulemusega.
Samuti tuleb igas olukorras valida õiged vahendid. Nii näiteks kaetakse plastikdetailid enne värvimist kindlasti spetsiaalse plastikrundiga, vastasel juhul võib uhke värvikiht täielikult maha tulla juba esimese survepesu ajal. Tavalised nitrolahustid ja lakibensiinid tuleb auto värvimise juures mängust välja jätta – nendega tippkvaliteeti ei saavuta.
Nii nagu autotööstus, on ka automaalrid üle läinud veepõhistele autovärvidele. Need värvid nõuavad hoopis teistsuguseid seadmeid ja tingimusi. Näiteks umbses ja niiskevõitu ruumis ei taha need kuidagi kuivada. “Vaja on kuiva, sooja ja intensiivse õhuliikumisega kohta.
See on nagu pesukuivatamine,” toob Aleksander Perov tabava võrdluse. Mis puutub värvide katvusse, siis on uudsed vesivärvid isegi paremad kui kunagised lahustipõhised värvid. Loomulikult on heledad toonid kehvemad, näiteks kollane ja mõned valged, mis nõuavad raudselt õiget tooni aluskrunti. Kui seda tarkust silmas ei peeta, võib näiteks 3 kilo värvi asemel kuluda 6 kilogrammi. Krundi arvelt tehtud kokkuhoid läheb niimoodi päris kulukaks.
Kui värvitoonid kokku ei lähe, pole kehv mitte värv, vaid tootjad on erinevad. Värve toodetakse paljudes tehastes ja ideaalse sobivuse saab üldjuhul vaid siis, kui auto originaalvärv ja parandusvärv pärinevad ühest ja samast kohast. “Kogenud automaalrid peavad neid nüansse teadma ja neil ei tohiks selliseid probleeme tekkida – erinevad toonid on automaalri, mitte kliendi mure,” kinnitab Aleksander Perov. Kui klient saab auto värvitöökojast tagasi, peab see välja nägema nagu uus. Muid võimalusi ei ole.