“Ohtlik” lastekirjandus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on päevakorda tõusnud arutelu lastekirjanduses esineva rassismi, soolise diskrimineerimise, vähemusrühmade kulul tehtavate naljade, ropendamise, enesetapule õhutamise, koolikiusamisele ärgitava, masendava elu ja veel kõikvõimalike põhjuste üle kuni lasteraamatu tsenseerimise vajaduseni välja.
Ajakirjanduses on esile tõstetud vana hea klassika, kuhu kuuluvad lausa mitme põlvkonna armastatud lastekirjanik Astrid Lindgren või siis Roald Dahl või veel keegi, kelle teostest suudetakse välja lugeda midagi sellist, mida üks ontlik laps ei peaks teadma.
Kust siis tõmmata piir sobiva ja mittesobiva vahele? Tänases päevas muutub kõik väga suure kiirusega, oma eilsed tõekspidamised või arusaamised peame sageli ümber hindama.
Südamlikud raamatud
Lindgreni raamatud tekitavad minus ikkagi ka täna sooja tunde, need on toredad, naljakad, südamlikud, mõtlemapanevad – kõike seda, mida üks raamat peaks olema. 1945. aastal tekitas “Pipi Pikksukk” ontlike lapsevanemate seas aga tõelise tormi – oli ju ennekuulmatu, et väike tüdruk elab üksi, sest tema ema on ingel ja isa neegrikuningas, ja keegi ei kasvata teda, ta ei käi koolis ja hakkab vastu ühiskondlikele normidele. Ometi on seda raamatut saatnud edu pea 70 aastat. Ilmselt kirjutatakse “Pipi Pikksukk” tulevikus mõne koha pealt korrektsemaks, näiteks ei saa seal enam olema Pipi lauset “Mul on isiklik neeger, kes mind igal hommikul saapaviksiga läikima lööb.”.
Mina ei näe selles raamatus rassismi ega sotsiaalset väärkäitumist, see oli ja on üks tore raamat.
Ainus kurb asi tänapäeval on see, et lapsed loevad vähe ja veel kurvem, et nende vanemad ei loe lastele ette ega selgita neile raamatute sisu või ei oska vastata nende küsimustele. Kui raamatumaailmas ei olda kodus, siis tekivadki igat sorti miksid. Praegu on lapsevanemate suur mure ainult see, et kohustuslik raamat on “liiga” paks! See suhtumine mõjutab last, sest ka vanem ise ei väärtusta lugemist. Lugemist on aga vaja empaatia arendamiseks, keele arendamiseks, rõõmu ja kurbuse kogemiseks – see kõik tuleb inimesele kasuks tema õpingutes, töös ja suhtlemises.
Ehk tõesti ei peaks “Kolumats” olema esimene raamat, mida laps loeb. Väiksed lapsed kardavad ka näiteks “Suur Tõllu” raamatut, sest seal on nende meelest nii koledad pildid. Huumoriga on ju ka nii, et mis ühe meelest on naljakas, see teise meelest ei ole.
Ka eesti lastekirjanduse puhul on ette heidetud liiga vaba sõnakasutust ja kõikvõimalikke sobimatuid teemakäsitlusi. Näiteks “Kaka ja kevad” (Andrus Kivirähk) tekitas juba oma pealkirjaga paraja tormi. Kõik need aga, kes on seda teost lugenud, saavad aru, et see on üks naljakas ja tore raamat oma vahvate juttudega. Ka Peeter Sauteri “Laiskade laste raamatus” ei ole tabusid, seal on “Pepuuss hambaussil külas”, “Väike koll, kes elas ninaaugus”, “Jumal, kes inimeseks hakkas”.
Näiteid võib tuua palju ja üle kogu maailma. Taanlased armastavad kahemõttelisi nalju ja ridade vahelt lugemist ning nende lastekirjandus on paljuski tabuteemade keskel ujumine. Vahva näide selle kohta on ka ajakirjanduses välja toodud “Sallie lood”.
Vati sees kasvada ei saa
Tänapäeva laste- ja noortekirjandus käsitleb absoluutselt kõiki teemasid: narkootikume, aidsi, koolivägivalda, perede lõhkimineku traagilisust, seksi, ahistamist, homoseksuaalsust, surma. Nende teemade puhul on meilt raamatukogus ka küsitud, miks peab sellistest asjadest lugema. Kuidas võtta – kõik need asjad toimuvad meie ümber, me elame selle sees, need on kellegi lood. Ei saa ju kasvada vati sees, noored suhtlevad omavahel ja arutavad neid probleeme. Ja ega lood viisakatest tüdrukutest ja kangelaslikest poistest tänast noort lugejat enam väga köida. Populaarsed on ikka värvikamad ja pedagoogiliselt just mitte kõige korrektsemad tegelased nagu vana hea Karlsson katuselt, kass Findus, Bert, Risto Räppar jne.
Sageli kardetakse, et sellistest raamatutest saadakse halbu ideid, eeskujusid. Kui lapsel on tore, terve ja hooliv pere, kes oskab ja tahab last suunata ning temaga koos asju arutada, siis ei saa ühe raamatu lugemisest ometi masendust ja enesetapumõtteid tekkida. Me ju ei samastu raamatu- või filmitegelastega üks-ühele. Võime teda imetleda või vihata, vaadata teda kõrvalt ja ehk analüüsida koos, miks antud tegelane nii või teisiti käitus.
Kui loeme palju, siis elame iga järgmise huvitava raamatuga sisse uude maailma koos uute tegelastega ega jää kinni ühte kindlasse kujusse, mis jääb meid kummitusena saatma.
Palju on fantaasiaraamatuid küll vampiiridest, nõidadest, libahuntidest ja kellest kõigest veel. Üks vanaema tuli raamatukogusse ja keelas oma lapselapsele “Harry Potteri” laenutamise ära! Ei aidanud selgitused, et sel nõidade koolil pole ju viga midagi, seal on juttu soojusest ja armastusest, hea ja kurja vahelisest võitlusest. Vanaema jäi endale kindlaks, et see raamat on saatanast…
Miks kirjandus ei või hingele haiget teha? Lapsed saavad väga hästi aru, et tegemist on väljamõeldud või kellegi teise looga – iga laps on esitanud kas endale või vanematele küsimusi haiguste, vaesuse, kodutuse, elu ja surma kohta. Elul ongi erinevad tahud – sünge lõpuga raamat ei saa võtta meilt lootust edasise suhtes.
Hea on, et on palju erinevaid raamatuid: absurdseid, utoopilisi, realistlikke, filosoofilisi – igaühele midagi, ainult see õige tuleb üles leida. Ka naljasoont ja maailmapilti tuleb arendada, et ei nähtaks tonte seal, kus neid ei ole.
Heaoluühiskonnas vaieldakse ikka aina absurdsemate teemade üle. Kui pole oma energiaga muud tarka peale hakata, siis hakatakse urgitsema ja lahkama asju, mille peale muidu ei tuleks.
Liilia Virves Saare maakonna keskraamatukogu lasteosakonna juhataja