Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saarte HäälOli laupäeva, 15. märtsi pärastlõuna kella 16 paiku. Saun mu kodus oli köetud ja esimesed vihamatsudki luudele-kontidele jagatud. Ühel hetkel oli aga vool läinud ja see karm tõsiasi puudutas mind järsku üsnagi ihuliselt. Algul mõtlesin, et mis seal ikka, küll me selle voolu varsti tagasi saame. Higine ihu kuidagimoodi kuivaks saadud, tundsin toa poole minnes, et pagidena vihisev tuul on päris tormine.
Abikaasa oli juba helistanud Elektrilevi OÜ häirenumbrile 1343 ning saanud teada, et kõrgepingeliinide rikete tõttu on elektrikatkestused Valjala, Torgu, Kärla ja Kaarma vallas. Öeldi ka rikete kõrvaldamisele kuluv orienteeruv aeg ja vabandati ilusti. Egas midagi, ootame siis.
Oli meeldiv tõdeda, et tuli pliidi all on tore asi. Ning hea, et kaevul on lisaks elektripumbale ka kook.
Automaathääl ja kaunis muusika
Kell 18.15 tegin häirenumbrile esimese 12-sekundilise kõne ja sain teada, et seis on sama. Kordasin helistamist kell 19.15 lootuses ka inimhäält kuulda, ent paraku kostis telefonist pärast automaathääle lõppemist vaid kaunis ja rahustav muusika.
Mingi alateadvusliku käsu sunnil helistasin veel kord kell 19.21 ning oh imet – minuga hakkaski rääkima inimene! Oli selline tore ja sulnis noore naisterahva hääl, vestlesime pisut rohkem kui kolm minutit ning minu peamine mure oli, miks automaat ei maini riketest teada andes enam Kaarma valda. Kas rike on juba kõrvaldatud? Aga voolu ju pole.
Kannatlikult seletas inglihääl, et kui kõrgepingerike on kõrvaldatud, tegeleb madalpingeriketega juba kohalik teenistus, mille dispetšer vastutab kogu töö eest, ning nemad ise ka ei tea, mis täpselt kusagil maakonnas edasi toimub. Aga rahu, teie rikke kohta on kohalikule dispetšerile teave edastatud.
Selge, aga andku neiu mulle siis kohaliku dispetšeri telefoninumber, mul ju lähem siit asju ajada. Selle peale konkreetset vastust ei saanud. Teadsin juba varasemast, et avalikus teabes sellist telefoni ei ole ning kõik kõned käivad läbi Elektrilevi OÜ peamaja. Miks see küll nii on? Millistel kaalutlustel on see number salastatud ja kelle eest? Selle küsimuse jõudsin endale esitada veel kümneid kordi.
Pühapäeva, 16. märtsi hommik, kell on 6.45. Oleme endiselt vooluta. Lühinumbrilt 1343 inimesega kontakti saada ei õnnestu. On ebamugav ja veidi ärev tunne. Mõtlen: kuskil on ilmselt puu liinile langenud, aga kohaliku dispetšeri numbrit pole, tuttavatele nii vara pühapäeval ka helistada ei sobi...
Kell saab 9, sõidan Aste poodi. Seal kuulen uudist, et see on ikka suur voolukatkestus, sest pood oli juba eile, laupäeval, suurtest joogiveepudelitest tühjaks ostetud. Saan viimase viieliitrise pudeli.
Igaks juhuks teen veel ühe kõne, kell on 10.09. Teatatakse riketest Torgu, Kärla ja Kaarma vallas ning loodetakse need kõrvaldada täna orienteeruvalt kella 12-ks. Sõidan linna.
Mind ei pahanda, et elektriühenduse taastamine tormioludes võtab aega ja tööde tegemisel kehtivad mingid prioriteedid. Mis õigusega ja kelle teadmisel ei anta mulle aga infot?
Kindlas usus, et oleme voolu tagasi saanud, helistan koju. Kell näitab pea 14 pärastlõunal ja ikka pole voolu! Järjekordne kõne kell 15.28. Tegelikku infot ei saa. Ööpäev on möödas ja ei mingit teavet, millal ja kas üldse lähiajal elekter tagasi tuleb. Olen tõsiselt pahane. Loen küünlavalgel raamatut. Telefoniaku sai õnneks linnas laetud.
Hommik, 17. märts. Abikaasa läks juba varavalges tööle, et seal vähemalt duši all käia. Minu kannatus on otsas. Veel üks kõne. Kell on 8.13. Poolteise minuti jooksul selgitan taas ühele meeldivale naishäälele olukorda. Küsin jälle: miks ei anta mulle kohaliku dispetšeri telefoninumbrit? Viisakalt ja kannatlikult kordab tundmatu noorik mulle juba teadaolevat. Ta nõustub, et minul kui kliendil ja kodanikul on õigus saada adekvaatset infot olukorra kohta, aga saagu ma aru, nemad ei saavat kohaliku dispetšeri töösse sekkuda. Mina ei saa aru!
Katkestan kõne ja käivitan plaani B – tutvused. Viie minutiga on vajalik info käes, järgneva viie minutiga kontakt vajaliku inimesega loodud. Umbes tunni pärast kohtun läheduses viibiva riketebrigaadi meestega, kes meie külas asuvas alajaamas elektriühenduse ühe näpuliigutusega taastavad! Epopöa lõpp.
Ma ei saa aru, miks pidin nelikümmend neli tundi olema vooluta, kui alajaama sisselülituse oleksid Saaremaa tublid mehed teinud kahtlemata tunde varem?! Ma ei tea, mis on alajaama väljalülimise põhjus. Seepärast tahan kompetentselt firmalt saada otsest, kiiret ja adekvaatset infot, mis toimub ja millega pean arvestama.
Mind ei pahanda, et elektriühenduse taastamine tormioludes võtab aega ja tööde tegemisel kehtivad mingid prioriteedid. Mis õigusega ja kelle teadmisel ei anta mulle aga infot? Miks pean pead murdma asjade üle, mille lahendamiseks on organisatsioon, inimesed ja ressursid? Viisakus on ju tore küll, aga elektrit see tagasi ei toonud. Tõid hoopis tuttavad ja saarlaste solidaarsus. Eesti Energia esitas mulle mõni kuu tagasi arve, kus võrguteenuse tasu oli üle 60 euro. Kas selle raha eest ei võiks ma saada korrektset infot elektrikatkestuse likvideerimise kohta?
Mul on õigus saada infot!
Vaatasin Eesti Vabariigi põhiseadust ja lugesin: peatükk 1, § 44. Siin on ju sõnaselgelt öeldud, et minul kui Eesti Vabariigi kodanikul on õigus saada infot! Aga ei saanud, tuli ise tegutseda. Taevale tänu, et selliseid kriisisituatsioone ei esine meil just ülepäeva, ent kui juhtub, siis on mul õigus – rõhutan, õigus – saada ammendavat infot, kuidas asjalood hetkel on ja millal rike kõrvaldatakse.
Lõpetuseks küsin: miks ei avaldata Elektrilevi OÜ kohaliku dispetšeri telefoni? Mis saladus see siis on, lõpuks saame selle ikka teada. Ja milleks pean ma ülal pidama suurt seltskonda ametnikke, kes minuga isegi inimkeeli kõnelda ei soovi? Kiidan telefonile vastanud naisterahvaid, aga mis sellest kasu on, kui nad ei tohi, ei saa või ei oska anda edasi info seda osa, mida mina kui maksumaksja ja klient kriisisituatsioonis vajan? Minul puudub usk Elektrilevi OÜ ametnikesse seal mandril.
P.S. Nali naljaks, aga tagatipuks selgus, et Saaremaa dispetšerile lubatud rikketeatist ei olnudki olemas. Tule taevas appi! Hää, et naabertalu inimestel oli rohkem õnne ja rike oli siiski registreeritud.
Rein Orn Kaarma valla elanik