Linnusest, kirikust ja pühadest puudest

Saarte Hääl

Nikolai kiriku hoovilt vanade puude mahavõtmine on viimastel kuudel kired lõõmama pannud. Lugesin poolt- ja vastuargumente, kõrvutasin vaimusilmas aastatetagust pilti ja praegust. Meelde tuli veel paar sarnast lugu.

Nädala eest käisin Tuiu rauasaatmemägedes. 5–6 aasta eest, kui käisin eelmisel korral Tuius taastatud rauasulatusahjusid vaatamas, haaras rahu mind niipea, kui metsa sisse hakkasin minema – kõrged saja-aastased kuused, puutumata metsaalune ja vaikus, vaikus, mis tundus põlismetsa vahel lausa pühalik. Läksingi kui pühakotta.

Lagedus rikub kõik ära!

Nüüd ei uskunud oma silmi – kunagise põlismetsa asemel oli turritavate kändude ja lageraiest jäänud oksarisu segadik. Jüri Peets, arheoloog, kes aastakümnete eest Tuius arheoloogilisi kaevamisi tegi, istus õnnetuna ahjude juures. “Peaaegu kõik Tuiu vaimud on kadunud,” ohkas ta ja vaatas turritavaid risuvälju. “See oli minu jaoks peaaegu pühapaik.” 100-aastane mets oli maha raiutud.

Lapsepõlves ja nooruses meeldis mulle väga Kuressaare linna park. Siiani on meeles puujuurikate muster vallipealsetel jalutusteedel. Oli ilus varjuline ja rahulik. Ja nii oli see ju kogu minu suureks kasvamise aja olnud.

Kui valle puudest vabastama hakati, et taastada ja korda teha kunagised kindlusehitised, vallandus ajakirjanduses ja inimeste vestlusteski küsimuste ja süüdistuste laviin: kuidas nii tohib, puud on vanad ja väärikad, lagedus rikub kõik, kõik ära!

Viimaste aastate jooksul on tasapisi puudest puhastatud Kuressaare õigeusukiriku hoovi. Isa Andrease sõnul on eesmärgiks vanad ja ohtlikud puud maha võtta – vaade kirikuhoonele saab ilusam. Vanade puude asemel on istutatud juba ka uusi, et aastakümnete pärast oleks hoovis veidi enam rohelust. Sõnasõda, mis puude mahavõtmise poolt ja vastu käib nii vestlustes, ametlikus kirjavahetuses kui ka ajakirjanduses, pole kena lugeda kellelgi.

Tuius vaatasime Jüri Peetsiga lagedaks raiutud hektarite poole ja arutasime, et tõsi – sel ajal kui Tuius rauda sulatati, ei olnud seal ümbruses metsa kilomeetrite kaupa, kõik oli miilitud söeks. Kui nüüd natuke mõelda, tuleb tunnistada, et Tuiu rauasaatmemägede kui arheoloogiamälestise koha pealt teeb lageraie ümbruskonna enam vastavaks sellele, mis see rauasulatuse kõrgaegadel oli.

Peets lisas, et natuke on ta raiutud alal ka ringi jõudnud jalutada ja nii mõnegi huvipakkuva kuheliku mõttes ära märkinud – seda peaks vaatama. “Kuna mets on pealt maha võetud, pääseb vabamalt ligi,” kinnitas arheoloog.

Pildid meie ümber muutuvad

Kuressaare linnuse vallidele vaadates avaneb täna uhke vaade kunagistele suurejoonelistele kindlusehitistele – unikaalne ja võimas on Kuressaare linnuse ümbrus tõesti. Tõesti, vahel veel tundub lapsepõlvemälestuse ja tänase pildi kõrvutamisel endiselt võõras see lagedus. Aga – sel ajal, kui kindlustused ehitati, olidki need pealt lagedad. Töö, mis aastate jooksul on tehtud, on praeguseks andnud tulemuseks uhke vaatepildi. Kui puid ei oleks maha võetud, oleks see arhitektuuriline vaatamisväärsus eksponeerimata ja korrastamata. Arvatavasti oleksid vallid veel enam lagunenud, kui need minu nooruses olid. Puude juured lõhuvad inimkätega loodu.

Püha Nikolai õigeusu kiriku hoone paistab möödajalutajale kenasti välja. Vanim õigeusu kirikuhoone maakonnas on arhitektuuriliselt huvitav ja väärtuslik. Vanad puud on maha võetud, noored osalt juba kasvama pandud. Iga hoone vajab säilimiseks enda ümber ruumi ja õhku – et seinad saaksid kuivada, et hallitus ei rikuks hoonet seest ja väljast. Kuigi praegune vaade kiriku hoovile on teistsugune, kui see oli veel kümmekond aastat tagasi, ei tähenda see, et see pilt oleks vale.

Inimese vastuseis muudatustele on loomuomane ja olnud nii alati. Kui muutub midagi, mis lapsepõlvest alates on nii olnud, ei taha me sellega leppida. Pildid meie ümber muutuvad, kuigi me ei taha, et harjumuspärane muutuks.

Puud on inimeste jaoks sageli erilised, kuid kõik puud ei ole pühad. Püha on hiiepuu; hoidma peab kooslusi, mis looduslikult ei taastuks, nagu Loode tammik; ja rohelisi alasid võiks linnapildiski rohkem olla. Aga see ei tähenda, et iga oma aja äraelanud ja inimesele ohtlikku puud peaks püüdma püsti hoida viimase võimaluseni. Ka puude puhul on reanimatsioon, aastakümnete pikkune püstihoidmine võimalik, aga kas seda on iga kord vaja? Kuressaare linnusevallide, Tuiu rauasaatmemägede ja Nikolai kiriku puhul oleme otsustanud, et neis kohtades tahame hoida ja näidata inimese poolt loodut. Näidakem siis. Ja hoidkem puid seal, kus ka puul on hea kasvada.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles