Lauluks saanud jälgedest kangastunud elupildid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1987. aasta Kultuuris ja Elus nr 5 ilmunud artiklis “Folkloor ja tänapäeva kultuur” kirjutab Ingrid Rüütel: “Folk-loor pole kellelegi elukutseks, kuid ka mitte huvialaks, mida väike osa kollektiivist harrastab. Folkloor on igale inimesele tähtis ja vajalik, osa tema elust, osa üldisest traditsioonilisest elukorraldusest ja etnokultuurist.”
5. veebruaril esitles rahvaluuleteadlane Ingrid Rüütel Kuressaare lossis oma vastvalminud kogumiku “Mis on jäänud jälgedesse” avaköidet “Saaremaa laule ja lugusid”, lisaks CD ja DVD Saaremaa rahvamuusika ja kommetega. Saarlastele toodi koju kätte materjal, mis kohalolnutes kindlasti elustas nii mõnegi ajahetke, sündmuse või inimese.
Minu esmatutvus teose materjalidega algas 2013. aastal, mil raamatu autor tegi ettepaneku toimetada tekstide murdekeelt. Ettepanek oli ühtaegu ahvatlev ja samas hirmutav – kas tulen selle tööga toime? Algus läks üle kivide ja kändude, mida enam aga asjasse süvenesin, seda rohkem kõik huvi pakkus. Esimene mulje, kui tekstidega tutvusin, oli äratundmisrõõm – nii palju tuttavaid laule ja lugusid. Ühtaegu süvenes ka kahjutunne – kui palju huvitavaid lugusid kusagile pilvepiirile on kaasa võetud, sest õigel ajal ei olnud nende ülestähendajat.
Raamatusse on koondatud materjale, mida kogutud 1956. aastast, seega üle poole sajandi. Ma ei peatu pikemalt kogumiku ülesehitusel ega sisul, igale asjahuvilisele on teos nüüd kättesaadav ja usutavasti tekivad igaühel laulude-lugude jälgi mööda käies oma kujutluspildid ja mälestused.
Pakun siinkohal elustunud pilte, mis end nagu filmilint kerima hakkasid.
Pusserdan vanaema näpunäidete järgi oma elu esimest “kurepõlle” kududa: mõni silm kaob vardalt, mõnest ei saa kuidagi uut välja kootud. Pisaratega võideldes ohkan: “Oh, kui rasked on minu päevad...” Vanaema muigab, paneb pea natuke viltu, laseb oma kudumistöö sülle ja laulab taas kord terve “Jänese õhkamise laulu” mulle ette. See on nii kurb laul ja – ime küll – mõjutanud mind kogu elu: jänesepraadi ma eriti ei armasta ja seda nähes tuleb laul alati meelde.
Paljud laulud tõid esile mälupilte ühest pottsepast, kes meil ahju ehitas. Väikest kasvu, halliseguste juuste ja roosade põskedega vähese jutuga mees oli. Kes ta oli, kust pärit – ei tea. Laule puistas ta aga nagu varrukast. Sageli laulis ta üldtuntud laulu “Kaks laulijat, üks noor ja teine vana...”, mille sõnade “...ja torkas möö-gaa oo-maa süü-da-mee..” kurbmagus valu mu südant täitis ja silma vee tõi. Kurbade silmadega laulis ta: “Mäe oot-saas kaaljuu-looss-iis ee-laas muul üks lill-ekee..” Või: “Koo-rd maa ee-luu-önn-ees röö-mul rään-dasiin...” või: “Ööö-nnee muu-1 ei oo-le oo-s aan-tuud...” Ealeski ei laulnud ta oma lugude vahele rõõmsaid vahetralle ja kui ükskord küsisin, miks ta laulud kõik nii kurvad on, vastas ta lauluga: “Vanapoiss on pörgunui, vanatüdruk taevatui...” Pottsepa tehtud ahjud peavad siiani vastu, tema rikkalik repertuaar rändab aga mööda pilvepealseid teid.
Naljakad seosed tulevad meelde üsna tuntud laulu “Meie aja palvevennad, valged kraed neil katvad rinnad” sõnadega. Edasi tulevad sõnad: “Odratangu pudru varjus palvevend võib olla purjus...” Küll ma siis omast arust muretsesin, milline see valge manisk võib välja näha, kui sellele purjus peaga putru peale aetakse ja ei tea, kas plekid ikka pesus välja lähevad. Ja siis veel üks täitsa arusaamatu koht: “See talle saba oli märg, ta magas põrandal kui härg…” Kuidagi ei saanud aru, miks väike valge tall põrandal magab ja miks teda härjaga võrreldakse. Võib-olla on põrandal külma saanud ja norskab nüüd härja moodi...
Saaremaa laulude ja lugude raamat on nagu suure võraga puu, mille juured ulatuvad nii sügavale, et isegi tänapäeva netistunud-nutistunud maailm toidab neid aina edasi. Kui Ellen Õnnis raamatu esitlusel alustas Kihnu meremeeste lauluga “Sii meie seltsis selle aasta, jumal aga teab, kus tuleva aasta”, laulsid kõik kohe kaasa.
Muutuvad ajad, muutuvad kombed. Kes kord laulu sisse pandud, ei sealt enam välja saa. Esitletud kogumik on väärt, et saarlased sellega laiemalt tutvust teeksid. Tänuväärset materjali näiteks koolitundideks leiab plaatidelt. Kaante vahele on saanud materjal, mida koi ei söö ega rooste riku. Kuna praegu on kuumim valimiste teema, lõpetaksin lauluridadega, mis pärit 1930-ndatest: “Eesti riigi asi oli sossis/ Talina linnas Toompea lossis./ Valitseks üks õige isa./ Nüid on riik partiide pesa./ Nüid teab iga Mats ja Kustu,/ hääletame poolt või paneme vastu...”
Ester Kuusik