Jüri Pihel: vabalevi jääb peagi minevikku

Saarte Hääl

Vaatamata sellele, et tulevik on tasuliste telekanalite päralt, oli vabalevist lahkuda lubanud ning siis ometi jääda otsustanud TV3 käitumine näotu, ütleb saarlasest meediaõppejõud, endine TV3 programmidirektor Jüri Pihel (pildil).

Niimoodi, nagu TV3 on käitunud, käituda ei tohi. See ei ole mitte ainult eksitav, vaid tarbija suhtes selgelt üleolev käitumine.

Mida nad – ehk siis TV3 – siis tegelikult tegid? Ühest küljest pidasid nad läbirääkimisi programmi levitaja, saatjavõrku omava AS-iga Levira, tehes seda meedia kaasabil ja jõupositsioonilt. Teisest küljest tegid nad head iseendale kuuluva Viasati bisnisele.

Nii muidugi ei käituta. Samas arvan, nad ei teadnud ka ise, jäävad vabalevisse või mitte. Oleks Kanal 2 kohe kaasa tulnud, arvan, et mõlemast saanuks tasulised kanalid. Kanal 2 teatas aga, et nemad jäävad vabalevisse.

Kommertsjaamade ahvatlus

On kaks viisi, kuidas telejaamad töötavad. Kommertsvabalevi puhul toimib asi nii: keegi teeb kanali, ostab sinna saated ja teeb ka ise saateid ning maksab kinni signaali transpordi, et inimesed saaksid selle kanali saateid näha. Kogu sissetuleku saab telejaam ainult reklaami pealt. Praegu on sellised kanalid TV3 ja Kanal 2.

Suuremas osas riikides see süsteem töötab. Itaalias on – liialdan pisut – sada vabalevikanalit, Soomes umbes 15, Leedus sama palju. See süsteem töötab väga hästi. Telejaam teeb selle nimel kõik, et kanalil oleks võimalikult palju vaatajaid, ja tuleb äriliselt omadega ilusti välja.

On mõned riigid, neid ei ole aga väga palju – nende hulgas Eesti ja Läti ning, kui ma ei eksi, siis ka Holland ja Belgia –, kus vabalevi on suurtes raskustes. Lihtsalt sellepärast, et kogu riik on kaetud korralike kiirete kaabliühendustega.

Seetõttu kipub olema nii, et neid inimesi, kes vaatavad ainult vabalevikanaleid, kuna nende kodul ei ole kaabliühendust (jätame satelliidi selgituse lihtsustamise mõttes kõrvale), jääb aina vähemaks. Eestis on selliseid kodusid praegu ehk kümme protsenti, võib-olla isegi vähem. Seega on 90% kodudest kaabli kaudu kättesaadavad.

Siin tekibki telejaamadel uus ahvatlus: miks peaksin ma ise kinni maksma oma levi, mis ei ole väga odav. Inimesed maksavad ju kinni ajalehe tellimise, miks siis mitte telekanali vaatamise.

On ju Eestis kümneid tasulisi telekanaleid, mis ei maksa oma levi eest ise sentigi. Vastupidi, televaataja maksab rõõmuga nende levi kinni ja telejaam hoiab selle pealt kokku.

Nii ongi TV3-l ja Kanal 2-l tohutu ahvatlus mitte maksta, sest nad saavad peaaegu kõik inimesed kätte. Just, peaaegu. Aga miks peaksid nad järelejäänud kümne protsendi inimeste kättesaamiseks maksma sadu tuhandeid eurosid?

Kui need kommertskanalid vabalevist lahkuksid, siis inimene niikuinii nõustub ühel hetkel maksma, et oma kanalid ZUUM-i või Viasati käest ikkagi kätte saada, aga telejaam on hoidnud kokku kaks-kolmsada tuhat eurot.

Muidugi on see julm nende inimeste suhtes, kes jäävad ülejäänud kümne protsendi sisse, aga selline on majanduslik loogika, millega on hirmus raske võidelda.

Just see, et Eesti on tehnoloogiliselt väga arenenud riik, kus on hea kaabli- ja internetiühendus, on vabalevi “ära tapnud”. Kui oleks nii, nagu näiteks Itaalias, kus piltlikult öeldes on kaabli otsas ainult 30–40 protsenti kodudest, siis sellist küsimust üldse ei tekiks.

Televisioon ei kao kuhugi

Kindlasti võib televaataja küsida, miks peab tema TV3 ja Kanal 2 eest maksma, kui seal näidatakse nii tohutult palju reklaami. Loomulikult on tal õigus. Aga küsimus on rohkem selles, mille eest ta tegelikult maksab. Jah, ta maksab tehnilise teenuse eest kaablioperaatorile. Samas kui ta valib tasulise televisiooni, olgu see ZUUM, Elion, Viasat või mis iganes, ostab ta kahte asja. Esiteks tehnilise juurdepääsu. Teiseks, kui ta maksab kokku vähemalt 30 kanali eest, siis 26 puhul maksab ta ka sisu eest. Ning osa kanaleist on kindlasti sellised, milles on vähe reklaami, ja mõnes pole seda üldse.

Seega, vaadakem asja positiivsest küljest: hea on see, et tasulise paketi valinud televaatajad ei pea enam piirduma nelja kanaliga.

Muidugi võib osa inimesi otsustada televiisori vaatamisest üldse loobuda, lubades saateid vaadata pigem interneti kaudu arvutist, aga, olgem ausad, suurt vahet ju pole, kas ta vaatab neid saateid televiisorist või arvutist.

Seda, kas mõne aasta pärast on kõik kommertskanalid vabalevist lahkunud, on täna keeruline öelda. Siiski arvan, et kõik liigub selles suunas. Vaevalt enamik sellega rahul on, kui saab vaadata vaid kahte-kolme kanalit. Suuremat valikuvõimalust tahab igaüks. Seega arvan, et ühel päeval vabalevi Eestis enam ei ole.

Ja kui küsida, kas traditsiooniline televisioon jääb alles, siis jah, jääb küll. Ja veel paljudeks aastateks. Fakt on see, et maailmas vaadati kogu ajaloo jooksul kõige rohkem telekat 2012. aastal.

Mitte 60-ndatel, 70-ndatel või 80-ndatel, nagu paljud arvutihiiud armastavad öelda. Et “kes see enam telekat vaatab, mitte keegi”. Telekat vaadatakse tohutult palju ning 2013. ja 2014. aasta ei olnud 2012. aastast selles osas kuigi palju viletsamad. Inimene ju vajab neid hästi jutustatud ja südantlõhestavaid stoorisid, mida meile näidatakse.