/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/01/26/15101330t1h7da2.jpg)
Saaremaa vallavalitsuse otsus detailplaneeringute arutelude protokolle mitte enam avalikustada on küll juriidiliselt täiesti korrektne, ent sisuliselt küsitav. Sest kui planeerimisseadus enam ei kohusta, siis seaduse miinimum pole kindlasti demokraatia maksimum.
Avaliku arutelu mõte pole ainult see, et rahvas saab sõna. Sama tähtis on, et seda sõna oleks võimalik hiljem kontrollida, analüüsida, võrrelda. Avalik protokoll ei ole tühipaljas formaalsus, vaid ühiskondliku mälu osa. See kaitseb nii ametnikku kui ka kodanikku, sest dokumenteeritud arutelu ei lase valikulisel mäluaugul või väänatud tõlgendusel saada ainsaks allikaks. Seevastu salastamine loob soodsa pinnase ebausule, spekulatsioonidele ja lahtisele tõlgendusele. Kui vallavalitsus väidab, et "vajadusel tehakse väljavõtteid", jääb küsimus, kes otsustab, mis on "vajalik" ja kelle jaoks?
Ja veel – kui praktika muutub, peab see olema läbipaistev, õigel ajal ja selgelt kommunikeeritud. Seda viimast pole juhtunud.