/nginx/o/2023/11/06/15702581t1h5c10.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/26/16870913t1hdcbf.jpg)
"Tihtilugu on inimesed oma lähedase surmast kuuldes šokiseisundis. Nii raskes olukorras on inimese vastuvõtlikkus tavalisest väiksem – ükskõik kui mitu korda selgitada, teave ei pruugi meelde jääda või isegi mitte kohale jõuda. Siiani polnud ka infomaterjali, mida reageerijad ja abiandjad saaksid lähedastele pakkuda, et leinaja saaks hiljem süveneda. Enamasti antakse leinajale näppu matusebüroode visiitkaardid ja flaierid, kuid sellest jääb väheks," kirjutab saarlane Jane Kaju, elulõpu toetaja.
Surm on keeruline ja valus, kuid kahjuks sageli ka tabuteema, mida tegelikult ei tohiks vältida. Meil on vaja lähedaste lahkumisega kohaneda ja rääkida ka rasketel teemadel. Teinekord on selleks vaja inimesi julgustada või anda usaldusväärne soovitus, kelle poole pöörduda.
Eelmise aasta detsembris koostasime koos psühhosotsiaalse nõustaja Kairit Lindmäega Saaremaal infovoldiku "Mis saab edasi?", et toetada leinajaid esimestel kriitilistel hetkedel. Trükisesse on koondatud vaimset tervist puudutav teave, ent ka praktiline info matusetoetuse ja kohalike matusebüroode kohta.
Voldikut koostades pidasime oluliseks, et see pakuks praktilist abi lahkunu lähedastele, ent see on vajalik ka tervishoiutöötajatele ning esmareageerijatele – kiirabi, politsei ja päästetöötajatele, kes on sageli raskete uudiste edastaja rollis ning püüavad leinajat igati toetada.
Kõik sai alguse ühest vestlusest. Esinesin 2023. aasta sügisel Tallinna tervishoiu kõrgkooli Kohtla-Järve struktuuriüksuse konverentsil Jõhvi kontserdimajas ettekandega selle kohta, miks peaksime rääkima surmast pigem varem kui hiljem.
Pärast tuli kolm kuulajat mind teemakäsitluse eest tänama. Vestluse käigus rääkis üks neist, kuidas ta alles eelmisel nädalal oli, paberid käes ja silmad nutust punased, nõutult matusebüroo ees seisnud. Tema ema oli surnud. Ta tundis end üksi ega teadnud, mida selles olukorras teha. Seda koolis ei õpetata ja sageli ei teata, millest alustada ja kuhu pöörduda. Teine inimene jagas sarnast kogemust, lisades, et päästjana töötades näeb ta tihti šokis lähedasi. Oleks vaid võimalus neid toetada ja kas või mingit abistavat infomaterjali pakkuda! Sealt saingi tõuke, et teoks teha pikalt mõttes olnud idee – praktiline infovoldik, mis pakuks leinajatele tuge ja infot.
Millist infot lähedased vajavad?
Alustasime infovoldiku koostamist sellest, et panime ükshaaval kirja kõik olulised sammud, mis on matuse korraldamiseks vajalikud. Iga surm on erinev, iga lähedase vajadused on unikaalsed. Seda teades püüdsime leida kuldset keskteed ja panna kirja kõige olulisema. Samas rõhutame, et kõik oleneb olukorrast – püüame leinajale anda kindlustunnet, et matuse korraldamisel ei ole õiget ega vale viisi.
Materjali koostamisel oli suur abi veebilehest "Räägime surmast", kuhu olen ka ise artikleid kirjutanud. Seal kajastatakse lihtsas keeles ja empaatiliselt kõiki teemasid, mis puudutavad elu lõppu, surma ja leina. Paljudest sel lehel jagatud kogemuslugudest on välja tulnud, et lähedased tunnevad pärast pereliikme lahkumist segadust, sest puudub kergesti leitav ja mõistetav info.
Oluline teave on vaja kokku koondada ja pakkuda lähedastele just sel hetkel, mil neil on seda kõige enam vaja. Kõik inimesed ei kasuta iga päev internetti, kõik ei pruugi ka "Räägime surmast" veebilehte vajalikul hetkel leida. Lisaks annab infoleht ka tervishoiutöötajatele kindlustunde, et pärast lähedasega rääkimist või sündmuskohalt lahkumist on inimestel vajalik info kirjalikult olemas ja nad saavad endale sobival ajal sellega tutvuda.
Eestlasi peab julgustama leinas abi otsima
Vaimse tervise spetsialistidena teadsime algusest peale, et meie koostatav trükis peab kindlasti sisaldama ka vaimset tervist puudutavat teavet. Panime kirja abiliinide numbrid, kust saada kiiremat tuge. Lisasime abistavat infot, näiteks vaimse tervisega tegeleva Peaasja ja lapse kaotuse korral nõustamisega tegeleva MTÜ Vaikuse Lapsed kohta ning laste kriisiabi kontaktandmed.
Tõime ka välja, et inimesed võivad pöörduda abi saamiseks perearsti poole – seda isegi siis, kui leinast on möödas juba pikem aeg. Eestlased kipuvad ikka leina töösse matma ning sedasi võib lein aastaid olla peidus, kuni hakkab lõpuks endast füüsiliste sümptomitena märku andma. Paljud ei tea, et perearst võib väljastada töövõimetuslehe, kui pärast lähedase surma on raske tööl käia.
Olles tutvustanud infovoldiku projekti tervishoiutöötajatele, sain väärt tagasisidet, et sellist trükist vajaks lisaks esmareageerijatele (kiirabi, politsei, pääste) ka haiglapersonal. Selle abil saaksid nemadki lahkunute lähedastele paremini toeks olla. Suuremad haiglad on juba koostanud sarnaseid infovoldikuid, kuid enamasti on need keskendunud just tervishoiule ega sisalda infot näiteks matusetoetuse ja matuse korraldamise kohta.
Infoleht võib olla abiks ka neile inimestele, kes on valmistumas oma raskes seisus lähedasega hüvasti jätma. Siinkohal on ilmselgelt üliolulised märksõnad taktitunne, empaatilisus ja vestlusteks sobiva hetke leidmine.
Esimene tagasiside
Selgus, et sellise trükise järele nähakse vajadust palju rohkem, kui esialgu oskasime hinnata. Selle vastu on huvi tundnud nii hooldekodud, vähiühing kui ka päevakeskus. Kiirabitöötajad on öelnud, et voldik teeb nende tööd kergemaks, eriti just neil kõige raskematel hetkedel. Nagu loodetud, annab see neile kindlustunde, et midagi olulist ei jäänud rääkimata ja lähedased saavad seda endale sobival hetkel uuesti lugeda ning samm-sammult edasi minna. Ka pereõed on välja toonud, et infolehte on hea anda neile, kellel ilmselt on teema varsti aktuaalne, aga vastuvõtu hetkel ei ole nad veel avatud surma teemal vestlema.
Veebruaris kohtasin üritusel härrat, kes oligi valminud infovoldiku saanud kiirabilt, kui tema ema suri. Ka tema tõi välja voldiku sisukuse ja vajalikkuse. Näiteks sai ta sealt teada, et matusetoetust saab ka vallalt.
Saarlaste infovoldiku koostamist ja trükki toetasid MTÜ Vöimalus ja Kuressaare haigla. Infovoldiku toimetaja ja illustraator oli Sirli Arumäe.
Artikkel ilmus Eesti Õdede Liidu ajakirja Eesti Õde suvenumbris www.ena.ee/eesti-ode.