Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2024/01/24/15847478t1hdcc5.jpg)
/nginx/o/2015/09/01/12046681t1he3ea.jpg)
Laupäeval esitleti Kuressaares Asta Salumaa mälestusteraamatut “Midagi igavest pole olemas”.
Saaremaa-pärase keelepruugiga kõvakaanelises raamatus on 150 leheküljel kokku võetud tema mälestused elust lapsepõlvekodus Kihelkonnal ja ka Siberis. Raamatuga on kaasas heliplaat kuue Siberi-teemalise lauluga, mida Asta esitab koos abikaasa Heinoga. Raamatu toimetasid Lii Teär ja Hõbe Ilus.
Asta Salumaa oli üks neist tuhandetest, kes 1941. aasta 14. juunil Siberisse küüditati. Seitsmeaastaselt võõrsile viidud tüdruk jõudis pärast sõja lõppu tagasi koju, kuid 1950. aastal tuli tal nagu kurjategijal uuesti Siberisse sõita. Sealt lubati ta Kihelkonnale tagasi alles 1956. aastal.
Asta selgitas, et mälestuste ilmumine raamatuna tuli talle paraja üllatusena. Aastaid tagasi hakkas ta oma mälestusi kirja panema, mõeldes lastele ja lastelastele. “Meie põlvkond hakkab otsa saama. Tahtsin, et noored teaksid, milline oli minu lapsepõlv ja Siberis üle elatud kannatused,” lausus Asta. Oma osa mälestuste ülestähendamisel oli ka president Ilvese üleskutsel Venemaal juhtunu kirja panna. Raamatu käsikirja hakkas Asta koostama 2010. aastal.
Trükki läks see aga tänu 77 toetajale, kes Hooandja keskkonna kaudu seda rahastasid.
Üks hooandjatest Igor Babenko põhjendas toetamist sellega, et ajalugu on talle kogu aeg meeldinud. Lisaks on Asta tema ema vennanaine. “Onu Heino juures talus kuuldud jutud on mõjutanud minu hoiakuid ja hilisemaid tegemisi. Sealt tuli ka soov liituda Kaitseliiduga,” kinnitas ta.
Hooandjas kellegi toetamine oli tema jaoks esmane kogemus. “Hoidsin kogu aeg raha kogunemisel silma peal. Kui puudu oleks tulnud, oleks ma selle puuduva osa ise välja käinud,” tunnistas Babenko üles salaplaani.
Raamatut ta veel lugenud polnud, kuid arvas, et vähemalt kolmandikku juttudest on ta varem juba kuulnud. “Kui vanemad mehed hakkasid õlut proovima, siis mina pugesin laua alla kuulama. Ega nad tavaelus suured jutumehed olnud, aga vat õlu andis hoogu. Mõnikord jäin vahele ka, aga ega nad kurjad olnud,” muigas Igor Babenko.