Ultima Thule – mis salapärane maa see siis ikkagi on?

Kätlin Klemmer Tallinna ülikooli kommunikatsiooni osakonna saarlasest magistrant Foto: Saarte Hääl

Kuidas lihtsal ja selgel moel kõige tavalisemale Eesti inimesele selgitada ühe raamatu olulisust?

Möödunud aasta lõpus tegi emeriitprofessor Raul Talvik saarlastele varajase jõulukingituse. Kingikoti sisu oli igati väärikas – pika pealkirjaga raamat “Teekond maailma ääreni. Kuidas kreeklane Pytheas oma imelisel teekonnal 2300 aastat tagasi Eestimaalt Ultima Thule avastas”.

Pole imekspandav, kui siinkohal tekib kohe küsimus, mis või kes on see Ultima Thule, kus ta asub ja miks peaks see võõrapärane sõnapaar erilise kõlaga just saarlastele helisema?

Ja mis rolli mängib sealjuures kaugelt pärit kreeka mees Pytheas, kes pealegi reisis nii kaua aega tagasi? Ning salamisi ehk kõige esimene, aga pisut nagu piinlikul moel pähe hüpanud mõttevälgatus: on sel kõigel ehk ikkagi midagi pistmist tuntud Eesti rokkbändiga?

Ilmselt oleks võinud selle mõttemõlgutuse pealkirjaks esitada ka pisut elevust tekitavalt: “Mis ühendab Raul Talvikut ja Riho Sibulat?”  Ilmselgelt on mõlemad mehed olnud inspireeritud samast asjast, kuid täiesti erineval moel.

Thule on nimi, mille ajaloo esimene maadeavastaja Pytheas andis neli sajandit e.Kr  enda  avastatud saarele, mis asus maailmas kõigest kõige kaugemal ning oli toonases antiikaja käsitluses kogu maailma põhjapoolseim punkt.

Tõeline Ultima Thule

Hilisemal perioodil liideti Thule ette sõna Ultima “kõige kaugema” tähenduses. Sajad teadlased on tänapäevani murdnud pead, millist saart Pytheas ikkagi silmas pidas. Tõestused erinevatele hüpoteesidele ei ole olnud lihtsad ega lõpuni usutavad, kuna algmaterjali on säilinud väga vähe – kõigest kaks tsitaati Pythease reisikirjast, mida on tõlgitud ja tõlgendatud väga paljudel eri viisidel ilmselt ka vastavalt tõlgendaja parimatele ootustele.

Raul Talvik keskendub oma ligi 180-leheküljelises teoses esimest korda Lennart Meri “Hõbevalges” esitatud hüpoteesile tõestuse otsimisele, et müütiline Ultima Thule on tõesti Saaremaa. Nii, nagu Pytheast kannustas maailmarändu alustama soov leida Lõuna-Inglismaa kaevandustest tina, kannustas Raul Talvikut idee leida kõikide nende erinevate käsitluste hulgast see tõene, mis puudutab müütilise saare asukohta. Kõikide arvutuste ja analüüside tulemustel jõudiski Talvik kolme aasta töö tulemusena oma eesmärgini, mis laseb tal pärast raamatu ilmumist sajaprotsendilise veendumusega kinnitada, et just Saaremaa on see tõeline Ultima Thule. Tõe huvides olgu siiski märgitud, et tegemist on just nimelt Talviku veendumusega ja ajaloolastel võib selles osas olla nii mõnigi vastuväide.

Olgugi, et Talvik tegi oma kolmeaastase uurimustöö jooksul huvitavaid järeldusi, näiteks et mingit suurt ekspeditsiooni antiikajal Kreekast Läänemerele ei toimunudki ja et Pytheas oli hoopis üksik tänapäevases mõistes hääletav hipirändur, siis ei olegi need avastused iseenesest tegelikult kõige olulisemad, vaid oluline on see, kuidas ja millist mõju need avaldavad Eestile ja eestlastele tänases kontekstis.

Mida annab meile teadmine, et üks kreeka maailmarändur sel tänapäevaste inimeste jaoks mõõtmatult kaugel ajal Saaremaa pinnale astus?

Oluline mõju Eestile

“See on kõigest ajaloolise fakti kirjeldus,” kommenteerib härra Talvik tagasihoidlikult.

Kuid lisaks sellele ei saa mööda minna faktist, et tegemist on Euroopa kultuuriloo vanimale mõistatusele tõepärase lahenduse leidmisega. Teisalt aga  Mart Meri kinnitusel kindlasti ka Lennart Meri unistuse täitmisega, et keegi kunagi tuleb ja tema esile tõstetud teemat ja hüpoteesi edasi uurib.

Keegi ei tea veel täna, millist mõju Talviku uurimistöö maailma mastaabis avaldab, kuid juba praegu on selge, et saarlaste jaoks (ja seega ka Eesti jaoks tervikuna) on sel oluline mõju Saaremaa identiteedi kujundamisel ja eeskätt turismivaldkonnas uue suuna leidmisel. Saaremaal viidi juba möödunud aasta detsembris läbi Ultima Thulest inspireeritud pealkirjaga arengukonverents ning tänavu septembris on oodata Eesti suurimal saarel toimuvat Ultima Thule nimelist maratoni.

Ning tulevikus võimegi ilmselt näha Kuivastu sadamas randudes suurt kutsuvat plakatit tekstiga “Tere tulemast Ultima Thulele!”, mida Talvik saarlastele muhedalt soovitas. Jääb üle vaid loota, et saarlased süllekukkunud antiikaegset õnne targasti kasutada mõistavad ning selle võlul tuhmuda ei lase.

Niiviisi võibki öelda, et Talviku Ultima Thulest võib lisaks tema enda eesmärgi täitmisele saada saarlaste visiitkaart turismimaailmas ja seda ei ole ühele saarele just vähe.

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge.

Vaid metsad, lõputud, ja laukasood.

Kuid siinne rahvas täis on imeväge

Ja kummalised nende laululood.

(Siiri Sisask ja Ultima Thule “Mis maa see on?”)

Arvamuslugu Eesti Teaduste Akadeemia korraldatud konkursile 2016. aasta riigi teaduspreemiate kandidaatide teadustööde kohta.