VILLU MÕTISKLUSED ⟩ Eestlane on oma loomult taaskasutaja

Villu Kangur. Foto: Martin Vesberg / Saarte Hääl

Olen parandamatu kolakorjaja. Tark mees ei viska midagi ära. Sest mine tea, millal vaja läheb või kus? Vähe sellest, et mul jagub siin igasugu eelmiste elanike träni, ka linnast tõin kunagi ära kaks järelkärutäit pealtnäha kasutut nassvärki. Terve garaaž seda täis. Aga miks mitte ladustada, kui ruumi on!

Paistab, et ma pole ainuke omataoline. Hiljaaegu sõitis läbi üks üliarmas näitlejannast endine kolleeg, kellel Saaremaal suvekodu. Auto laeni täis kõike seda, mida linnas vaja ei lähe. Äkki maal kulub ära? Sain lapseliku rõõmuga oma prouale kraaksatada, et selline asi ei sõltu vist ei soost, vanusest ega elukutsest.

Toon mõned näited. Nädal-poolteist tagasi oli siin kevadtorm. Murdis kiviaia peal oleva roigasaia maha. Ajasin ajutiselt püsti, et koerad üle ei paneks. Hommikuks tuul keeras. Juba tara teisel pool kiviaeda maas. Noh, leidsin paar prussijuppi ja panin toeks. Aga vaja oli paari hiidpikka naela. Sest puu nii mäda kui mäda, ei pea kruvi kinni. Ent naela saab alati teisest otsast kõveraks lüüa. Teadsin, kust saab. Talvel kütsin siin igasugu puujuppe ja ronte. Metalli koukisin tuha seest välja. Sest vana aidaukse piida sees oli ka sepiseid. Ning mõned naelad, ilusad ja sirged. Kuigi roostes. Hoidsin alles. Käiku nad läksid. Ajutiselt.