Kaheksakümnendad: Saaremaa õpilasmaleva kuldaeg (TÄISMAHUS)

LÖÖKTÖÖLISED: Tõlluste rühm 1987. aastal – karikatuur nõukogude süsteemi plakatlikkusest. Keskel Toomas Takkis. ERAKOGU

FOTO: Saarte Hääl

EÕM Saaremaa piirkond oli oma kõrgaegadel nii populaarne, et siin tegutsevatesse rühmadesse oli soovijaid kordades rohkem kui kohti. Toonaseid rühmi juhtisid aga paljud tänased Saaremaa prominendid.

Saaremaal läks malevaelu lahti 1967. aastal, kui toonases Tuleviku kolhoosis tegutses Kaarmise rühm, komandöriks

TPedI tudeng Jüri Eesik, malevlasi 28. Järgmisel aastal oli sealsamas 30 malevlase komandöriks TRÜ tudeng Kusti Kokk, hilisem legendaarne koolijuht. TRÜ tudengil Rein Kiisil oli 1969. aastal sealsamas Kaarmisel 33 malevlast.

Esimesed kümmekond aastat tegutsesid Saaremaa rühmad Haapsalu regiooni all ja alles 1979. aastal loodi eraldi EÕM Saaremaa regioon, komandöriks Rein Otstavel.

1981. aastast regiooni komandöriks saanud Arno Vinni, kes oli rühmi juhtinud nii Haapsalus kui ka Saaremaal, meenutab, et iseseisva regiooni tekkimisega kaasnes ka kiire rühmade arvu kasv. Näiteks 1986. aastal oli regioonis 16 malevarühma, lisaks 19 töö- ja puhkelaagrit (TPL). Rühmade ja malevlaste arv sõltus otseselt majandite tellimusest, kes hädasti tööjõudu vajasid. Aga teine põhjus oli see, et malev lihtsalt oli popp. Sealjuures eriti popp oli Saaremaa – kinnine piiritsoon, lisaks kodust kaugel.

"Saaremaa oli kõige suurem tõmbenumber. Mandril olid piirkondades erilised rühmad, kuhu valiti malevlasi, et kokkutulekuid võita. Aga Saaremaa oli tervikuna ülimalt tahetud koht," meenutab Vinni. Enne, kui kehtestati kord, et iga malevarühm tuli moodustada ühe kooli baasil, oli nö vaba komplekteerimine. See tähendas, et malevasse soovijad täitsid ankeedid ja nimetasid seal oma eelistused, millisesse piirkonda nad minna tahavad. "Kui neid eelistusi vaadata, siis pooled tahtsid ikka Saaremaale," kinnitab Vinni.

Kuna konkurents oli suur, siis väga juhuslikku rahvast rühmadesse ei sattunud ja suuri pahandusi ei olnud. "Kui alkoholi ka tarbiti, aga meieni signaale ei jõudnud, siis probleemi ei olnud," sõnab Vinni. "Asi oli kontrolli all, mitte nii nagu mõnel pool mujal, kus rühmad suisa laiali saadeti. Ka mõnes meie piirkonna rühmas oli probleeme, tuli vahetada komandöre, aga laialisaatmiseni asi ei läinud."

Komplekteerimisel vaadati, et rühm oleks mingil alal kõva, sest kokkutulekul tahtsid kõik midagi kindlasti ära võita. Olgu Lümanda taidluses või Tagala võrkpallis. Saaremaa piirkonna kokkutulekud, mis alguses peeti Sutu lahe ääres, hiljem aga Sõrves Pagilas, olid konkurentsi poolest vaat et sama kõvad kui vabariiklikud, arvab Vinni.

Lastekaitse õudusunenägu

Malevlaste põhiline töö oli heinategu ja peedikõplamine, kuigi selleks ajaks, kui malev algas, suurt midagi enam kõblata ei olnud, tuli ikka käsitsi kitkuda. Kõige kibedamal heinaajal ei olnud ööl ja päeval vahet, siis tehti ka kümnetunniseid tööpäevi ja keegi ei nurisenud. Vajadusel töötati ka laupäeval ja pühapäeval, sest heinateol määras tööaja ilm. Mida lastekaitse tänapäeval selle kohta ütleks, pole ilmselt raske arvata.

Arno Vinnile tuleb meelde 1978. aasta suvi, mis oli heinateoks eriti soodne. Tänu malevlastele võitis Sõrve sovhoos vabariikliku sotsialistliku võistluse. Preemiaks üheksa sõiduauto ostuluba. Sovhoosnikele, mitte malevlastele.

Ka lapsevanematele oli malev väga suur asi. Laps oli mitu kuud küll kodust ära, aga prii toidu ja ülalpidamise peal, valvatud ja hooldatud, ning kokkuvõttes tõi ka arvestatava taskuraha kaasa. Paremates rühmades teenisid malevlased mitusada rubla kuus.

Nõukaajal ei saanud paraku mööda ka ideoloogilisest kasvatusest. Piirkonna staap oli sisuliselt rajooni komsomolikomitee osa. Malevat kureeris rajooni parteikomitee. "Kaks korda aastas tuli ikka aru andmas käia, enne ja pärast malevat. Ega südametunnistusele väga ei koputatud. Põhiline, et kinnitatud reglementi järgisid," nendib Vinni.

Et ideoloogilised linnukesed kirja saada, korraldati näiteks Tehumardi mälestussamba juurest tõrvikutega teatejooks Lümanda kolhoosi kontori juurde. Vinni mäletab, et kadunud operaator Endel Kurgpõld pani veel jooksu pidulikul alustamisel ausamba juures ürituse seisma ja lavastas selle enda nägemuse järgi uuesti.

Ideoloogilise kasvatuse alla käisid ka välis- ehk interrühmad. "Meie lapsed käisid Kusti Koka juhtimisel Lätis Talsis ja lätlased omakorda meil. Pöidel olid aga mitu aastat Leningradi oblasti Kingissepa rajooni õpilased, samas kui Kingissepas olid meie noored. Sinna aga eriti tikutud, kuna palk oli Eestiga võrreldes kehvake," pajatab Vinni, kelle sõnul venestamist Saaremaal õnneks ei olnud ja nn segarühmi ei tehtud.

Sulev Soodla märgiti 1986. aastal ära kui 10-aastase malevastaažiga veteran. Sel aastal vedas ta ühes Peteris Poudžiunasega Randvere rühma, mis koosnes Läti Talsi rajooni noortest. "Kümne aasta suvedest ehk ühed positiivsemad mälestused," ütleb Soodla, kes enne seda oli juhtinud rühmi Muhus ja Kommunismi kolhoosis Tagalas.

"Need oli väga korralikud lapsed. Eks nad olid valitud ka, aga Talsi on suurte linnade mõjudest natuke kaugemal. Töökad ja viisakad lapsed," meenutab Soodla ja lisab, et noori lätlasi hämmastas väga meie kolhoosikord, sest nad said suve eest palka 400 rubla, mis oli tollal väga suur raha.

Ludwigslusti kraavid ja maasikad

Aastal 1987 Tõlluste rühma saanud Erich Teigamägi malevasuve tegi eriliseks mõnenädalane "komandeering" välisrühma, toonase Saksa DV Schwerini ringkonda Ludwigslusti linnakesse. Interrühmas, mille põhituumiku moodustasid kümmekond saarlast, oli veel noori Tartust, aga ka Bulgaariast, Poolast ning loomulikult Ida-Saksamaalt.

Meeldejääv oli saarlastele juba reis Saksamaale ja tagasi – rongisõit marsruudil Tallinn-St.Peterburg (tookordse nimega Leningrad)-Varssav-Berlin-Schwerin ja tagasi.

Teigamägi sõnul sai kohapealse kümne tööpäeva jooksul tehtud kahte tööd – peamiseks ülesandeks oli määratud mingite kommunikatsioonide tarvis kraavi kaevamine, aga kuna rühma meeskoosseis osutus keskmise vanuse poolest vanemaks kui kohalikud organisaatorid aimasid, sai kraav juba mõne päevaga kaevatud. Seejärel suunati kogu rühm maasikaid korjama, kus olid omakorda toimekamad rühma naisliikmed. Tööpäev algas vara, ja lõppes ka vara ehk kestis ca 4 tundi, hommikusöögist lõunani.

"Vabal ajal ja puhkepäevadel korraldati ekskursioone väikesest Ludwigslusti linnakesest välja, lisaks loomulikult ajastule tavapärased rahvusvahelist sõprust arendavad õhtud, mis õnneks tipnesid tantsupidudega," räägib Teigamägi.

Mingit liigset poliitilist suunitlust suurele sotsialistlikule sõprusele talle ei meenu, pigem jäi kõigile meelde, et samas kompleksis elasid neist mõni aasta nooremad sakslased, kes tohtisid vanemate loal vabalt territooriumil suitsu teha. "Iseenesest oli ju välisreis huvitav, aga Tõlluste sama ja eelneva aasta malevasuved jätsid siiski sügavama mulje," arvab Teigamägi. Ja pole ka ime.

Tõlluste stahhanovlased

Tõlluste 1986. ja 1987. rühmade eelkäijaks oli Sandla 1985, mida tegi Toomas Takkis koos abikaasa Aimega sealsamas Tõlluste mõisas. "Selle esimese suvega tekkis malevatunnetus, ja teadmine, mida edasi teha. Tõlluste 1986 ja 1987 rühmad olid stiilirühmad ja ajasid oma asja," selgitab Takkis.

Nõukogude riigis oli nn uutmise aeg, võideldi viinaviskamise vastu jne. Rühma keskseks ideeks sai igasuguste kampaaniate naeruvääristamine, mida väljendati omaaegse stahhaanovliku liikumise* elementide abil. "Töötasime läbi mitmeid ajakirja Stalinlik Noorus numbreid, Saaremaa koolide viiekümnendate aastate pioneeri- ja komsomoliorganisatsioonide kroonikaid, sealt leidsime praktiliseks tegevuseks väljundeid," meenutab Takkis.

Mida siis tehti? Kasvatati küülikuid, korjati külaelanike ahjudest tuhka ja külvati põllule, et viljasaaki suurendada, korjati töökodade ja maaparandusobjektide lähedusest taarat, kusjuures Takkis kahtlustab, et noored ei ostnud saadud raha eest mitte ainult limonaadi.

Väga palju pandi rõhku rühma visuaalsele küljele. Tolleaegsest sinisest koolivormipluusist kujundati vene talupoja stiilis rühmasärk, rakendati tollasele N Liidule iseloomulikku massautasustamise süsteemi (medalid jms kulinad-vidinad, nt heinapressinöörist punutud pagun vormipluusil, rinnamärgid, mis disainitud Norma märkidest, konservikarpide põhjadest valmistatud medalid jms).

Rühmal oli stahhanovlikku liikumist tutvustav muuseum, tervishoiumuuseum, õu dekoreeriti söeklumpidest elementidega. Oli palju ajakajalisi loosungeid nagu "Sõda armastavad ainult poliitikud, kindralid, kaupmehed ja litsid", "Rohkem kalanahast jalatseid" jne. Rühma taidluskavade keskmeks olid neljakordsed võimlemispüramiidid ja päris efektsed tantsud-laulud. Samas rühma 1987. aasta embleemi vaadates leiab sealt selgeid viiteid Eesti lahkulöömisele N Liidust.

"Oli komandöri isikukultus, mind sõidutati aiakärus poodi õlle järele, tüdrukud soojendasid komandöri kahelt poolt, kui sellel külm hakkas ja tõstsid peale lõunasööki bussi istmele, kokkutulekul kanti komandöri kandetoolis," kirjeldab Takkis. Valimispäeval püstitati Sandla kultuurimaja tagustele söehunnikutele punalipud ja loosung "Valime kõik ausalt ja ühtemoodi". Pärast seda pidi komandör kõrgemal pool vestlusel käima.

"Need noored olid erilised, need rühmad eristusid peavoolust, ei ilutsenud ristikheina lõhnast lauldes, vaid olid natuke ebamugavad tolleaegses süsteemis. Oli tahtmine panna noori ka veidi sügavamalt mõtlema asjade ja toimuva üle. Seda ka märgati, sest ühe meie taidluskava kohta ütles üks komandöridest, et selle hindamisega ei peaks tegelema žürii, vaid julgeolek," muigab Takkis kolm aastakümmet hiljem. Ta lisab, et seda, kui paljud noortest kõigest tollel ajal just aru said, ei tea ta mitte, aga küllap paremad pojad ja tütred midagi siiski hoomasid ja taipasid.

Kuldaegade lõpp

1988. aasta 6. juuni Saarte Hääles ilmub nupuke "Tööd alustas 9 noormalevlaste laagrit". Arno Vinnilt aasta varem Saaremaa piirkonna komandöri ameti üle võtnud Viljar Aro nendib selles, et põldudel töötab vaid 360 noormalevlast eelmise aasta 600 asemel, kuna "enamik peedipõldudest on juba vaata et eraomandiks saanud".

Kui Aro 1981. aastal abikaasa Kristiga Lümanda EÕM-i tegemist alustas, siis oli Saaremaa piirkonnas seitse rühma. Kümme aastat hiljem, 1991. aastal piirkonnajuhtidena viimast kokkutulekut Pagilas korraldades tuli neil tõdeda, et vahepealsest kõrgseisust polnud enam midagi järel ja kohal oli ainult seitse rühma.

Langus algas TPL-i nooremate malevlaste rühmade vähenemisega 1988. aastal, sest nende põhitööks olevate rohimistöödega tuldi toime ökonoomsemalt. "Kapitalism oli kohale jõudmas ja suured muutused nii majanduses, poliitikas kui kogu ühiskonnas alanud. Järgmise kolme aasta erastamise, ärastamise, rikkaks saamise, aga ka lihtsalt oluliselt mõistlikuma majandamise ülesehitamise tuhinas ei saanud jääda kohta EÕM-ile sel moel nagu ta oli olnud. Sama toimus ju ka EÜE-ga (Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevaga)," nendib Aro.

"Ühest küljest kahju, aga teisalt paratamatu. Teame, et õpilasmalev on ka praegu olemas, aga see ei ole enam see malev. Nutmiseks pole põhjust, sest täna on uuenenud EÕM olemas ja õpilaste hulgas populaarne – ka Kuressaare suvemalevasse on alati piisav konkurss," võtab ta teema kokku.


Isetegemisest kruvide kinnikeeramiseni

Kalle Kesküla oli EÕMi vabariiklikus juhtkonnas kümme aastat, 1976-1980 komissarina ja 1980-1984 komandörina. "1980. aastal oli malevas 15 370 vormikandjat, sh tuhat täiskasvanud komandöri; 1983 ületasime 20 000 piiri, aastaks 1985 oli juba EÕMi liikmete arv 27 000. Selle armee juhtimisega tegeles aastaringselt tosin inimest. Keskstaabis oli 9 meest, sekretär, masinakirjutaja, raamatupidaja ja autojuht. Teise ešeloni moodustasid piirkonnastaabid, mis töötasid hooajaliselt igas rajoonis (v.a. Hiiumaa), interpiirkond korraldas rühmade vahetust teiste liiduvabariikide, Saksa DV ja Ungariga," meenutab ta. Oma esimese aastatosina elas malev suhteliselt iseseisvana. 23. jaanuaril 1981 aga tuli EKP KK büroo otsus "Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas ja Eesti Õpilasmalevas tehtava ideelise kasvatustöö parandamisest ja malevate tegevuse edasiarendamisest". Eesti keeles öelduna tähendas see suunda koolirühmadele.

"Noored teadlased tegid küll uurimuse koolirühmade võrdlemiseks vabalt komplekteeritud rühmadega, selle tulemused aga ei vastanud partei ootustele ja need pandi kalevi alla," räägib Kesküla. "KGB käis meie suurüritustel, malevajuhtide poliitiline vastutus tõusis. Käisin kevaditi EKP Keskkomitees nn eelaruandega, see tähendas meie palgalehel olevate muulaste üksipulgi ülelugemist. Algul sobisid raamatupidaja Larissa, autojuhid Kolja ja Ilja, seejärel ka võõrapäraseid nimesid kandvad piirkonnajuhid (Jõgeva komandör Udo Zibulski, Haapsalu staabiülem Hannes Danilov, Tallinna komissar Galina Sokolova), aga peagi pidime hakkama tööle võtma mitte ametisobivuse, vaid etteantud ankeedi järgi leitud malevajuhte."


EÕM sai alguse Hiiumaal

1966. aastal töötas Hiiumaal Hiiu Kaluri ja Sõpruse kolhoosis, Putkaste sovhoosis ning Hiiumaa metsamajandis mitmest Eesti keskkoolist kokku 68 vanemate klasside õpilast. Nad nimetasid endid "kortšaginlasteks" – Nikolai Ostrovski jutustuse "Kuidas karastus teras" peategelase Pavel Kortšagini järgi. Töölaagri organiseeris komsomolitöö instruktor Rein Talmet. Mõte õpilaste töörühmade loomisest leidis toetust erinevates ministeeriumites, ametiühingute nõukogus ja Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu (ELKNÜ) Keskkomitees. 17. veebruaril 1967 võttis ELKNÜ KK büroo vastu otsuse luua Eesti Õpilaste Töömalev (EÕT), mille nimeks sai 1970. aastal Eesti Õpilasmalev (EÕM).

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles