TÖÖLOOM ⟩ Empaatia ja huumorimeel – hooldekodus töötades hädavajalikud!

Hooldekodu töötajate sõnul on nende töö üsna erinev sellest, mida need, kes seda teinud pole, ette kujutavad. Miks valida amet, mida peetakse raskeks nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt, uurisime Pärsama hooldekodu töötajailt.

Oktoobri viimase teisipäeva ennelõunal on ilm päikeseline ja karge. Kui Pärsama hooldekodu juurde jõuame, lehvitab meile klaasukse tagant Ella – üks maja elanikest.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Avar tegevuste ruum on rahvast täis – algamas on igateisipäevane bingomäng, mida veab tegelusjuhendaja Jaanika Rikko.

MÄNGULAUA ÄÄRES: Intervallhoolduse klient Heino Miilits, hooldekodu juhataja Kaire Tiik ja tegelusjuhendaja Jaanika Rikko. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Selleks, et meie mõistus erk oleks, on meil kõigepealt kavas mõned küsimused,” teadustab tegelusjuhendaja. “Täna küsime näriliste kohta.”

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Esimese küsimuse esitab Jaanika külla saabunud ajakirjanikele: “Maailma suurim näriline on kapibaara. Ta on sama suur kui a) kass, b) lammas, c) eesel?” Õnneks ei jää me häbisse. Kapibaarat oma silmaga näinud, teame, et see loom on lambasuurune.

Jätame eakad aga mängima, et hooldekodu personaliga tutvust teha. Töötajaid on kokku 28, neist 17 hooldustöötajad. Eakaid on kahe majaosa peale kokku 55.

“Kui keegi pole parasjagu haige või asjatoimetuste tõttu eemal, töötab argipäevadel kaksteist ja nädalavahetustel kuus inimest,” ütleb juhataja Kaire Tiik.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Neil hooldajail, kes töötavad 24-tunnises vahetuses, on seejärel kolm vaba päeva. 12-tunniste vahetuste tegijate graafik näeb aga ette, et kahele tööpäevale järgneb kaks vaba päeva.

30 kg pesu päevas

Päevaste töötajate, näiteks perenaiste ja hooldusjuhi töönädal kestab esmaspäevast reedeni. Juhataja Kaire sõnul on päevaste töötajate tööaeg poole üheksast hommikul poole viieni pärastlõunal. Töötundide n-ö täis istumist ta oma alluvatelt ei nõua – kui kõik ülesanded on tehtud ja kohustused täidetud, võib ka varem koju minna.

“Kuna tööaeg on meil intensiivne ja inimesed tublid, miks mitte?” sõnab juhataja.

Kõigepealt suundume maja uude tiiba – sealsete töötajatega juttu ajama.

Anu Ild, Evely Valgur, Kersti Kaubi ja Tanel Preitof. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Anu Ild on üks hooldekodu kahest perenaisest. Kummagi majapoole perenaise töö on hoida pesu puhas ja korras, pesta kliente ning aidata nii eakaid kui ka kolleege. “Nii kaua, kui mul tööpäev kestab, olen igal pool abis, kus vaja – näiteks klientide söötmisel või voodisse panemisel,” räägib Anu, kes tegutseb oma ametis kuuendat aastat.

Praeguseks, mil Anu tööpäev on kestnud pisut üle kolme tunni, on ta jõudnud pesu juba masinasse panna, kliendid puhtaks pesta ning aidanud ka sööta, keda tarvis.

“Kui kõik inimesed on pesus käinud, desotan pesuruumid,” räägib perenaine eesootavatest töödest. “Varsti tuleb uus söögiaeg peale ja seejärel hakkan pesu lappima, triigin, mida vaja, viin pesu tubadesse ja lattu.”

Kaks masinatäit pesu tuleb päevas pesta kindlasti, vahel ka rohkem. Selleks kasutatakse tööstuslikku masinat, mille mahutavus on 15 kg. Pärsama hooldekodul on lisaks kahele suurele pesumasinale kuivatid. Väike pesumasin on muidugi ka – näiteks köögirätikute jms pesemiseks.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Kuidas kaubanduses töötanud Anu Pärsama hooldekodusse tööle sattus? Kolinud Tallinnast tagasi Saaremaale ja otsinud siin töökohta, uuris Anu naabruses elavalt Kaire Tiigilt, kas hooldekodus oleks võimalik tööd saada. Kuna eelmine perenaine oli just töölt lahkumas, pakkuski juhataja seda kohta Anule.

“Kuigi nii mõnigi asi vajas harjumist, tundsin end siin kohe koduselt,” kinnitab Anu Ild.

Anu sõnul meeldib talle inimestega suhelda, eakaid aidata ja neid kuulata – kui kellelgi on mure, hakkab ju seda jagades palju kergem.

“Anu on meil justkui pihiema,” märgib hooldaja Evely Valgur.

Üks perenaiseameti suuri plusse on võimalus töötada esmaspäevast reedeni. “Kuna kasvatan oma lapsi üksi, siis sobib see mulle väga hästi – saan lapsed kooli saata ja siis tööle tulla,” lausub ta. “Mul on super töö ja super kolleegid!”

HOOLDAJAD Kersti Kaubi ja Evely Valgur on oma ametiga rahul. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Hooldajail tuleb oma vahetuse jooksul täita suur hulk ülesandeid: tõsta või aidata eakaid voodisse ja sealt välja, neid potitada, vahetada mähkmeid, hoolitseda vanurite hügieeni eest, riietada, kammida ja habet ajada, söögitoas panna valmis ravimid ja toiduportsjonid, sööta-joota, koristada köök, abistada inimesi kõndimisel või sõidutada neid ratastoolis, kuulata, innustada ja lohutada... See on vaid väike osa pikast loetelust.

Kas öö on hooldekodus vaiksem aeg? “Üldjuhul on meil öösiti vaikne ja rahulik, aga vahel tuleb ette ka põnevamaid öid,” vastab hooldaja Evely. “Näiteks tuleb mõnda jalutajat veenda jälle voodisse heitma. Rohkem on tegemist ka siis, kui kliendid on haiged.”

Evely Valgur tuli Pärsamale hooldajaks 2020. aastal – just enne esimest koroonapandeemiat, maskikandmise ja pideva desotamise aega.

“Meie majja jõudis koroona siiski alles aasta hiljem,” märgib Evely. Kuna haigeid ja karantiinis olijaid jagus nii hoolealuste kui ka töötajate hulgas, olid hooldajad mingi aeg nõus töötama vahetuses kõigest kolmekesi ja õige tiheda graafiku järgi, kus 24-tunnisele vahetusele eelnes või järgnes 12-tunnine. “See oli hullumeelne tempo,” tõdeb Evely. Normaalne graafik ehk üks ööpäev tööl ja kolm vaba sobib talle see-eest väga hästi. On tal ju kodus kasvamas väikesed lapsed. Ka Evely tegutses varem kaubanduses.

“Hooldaja töö on palju lihtsam – vähem pingeline ja kindlasti vähem närvesööv,” kinnitab Evely. “Meil on väga tore ja toetav meeskond ning kui tekib mõni probleem, lahendatakse see kohe.”

12-tunnistes vahetustes töötav Kersti Kaubi on hooldaja ametis alles algaja. “Tulin septembrist, varem töötasin siit üle ukse – lasteaias,” lausub ta.

Kersti sõnul läks hooldajatöö talle südamesse juba siis, kui ta seda eriala Kuressaare ametikoolis õppides Pärsama hooldekodus praktikal käis. “Mõtlesin, et kui siin peaks koht vabanema, tahaksin kindlasti siia tööle tulla,” räägib ta.

Surm – elu osa

Kersti tõdeb, et hooldaja ameti valinu peab arvestama, et selles töös on ka kurbi hetki. Elavad ju eakate hooldekodus inimesed, kes viletsa tervise tõttu enam ise hakkama ei saa. Ka surm pole siin majas tundmatu külaline.

“Kui keegi meie elanikest lahkub, on see meile hingeliselt raske, aga õnneks on kolleegid meile toeks,” ütleb Anu. “Kõige raskem on, kui sureb inimene, keda sa tead-tunned juba aastaid ja kellega oled heaks sõbraks saanud,” lausub Evely. “Sellega tuleb aga leppida, sest surm on elu paratamatu osa.” “Samas lohutab ka teadmine, et oled lahkunu heaks teinud kõik, mis sinu võimuses,” lisab hooldusjuht Tanel Preitof.

KORD NÄDALAS paneb Tanel Preitof klientidele valmis nädala ravimid. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tanelil jookseb Pärsama hooldekodus kolmas aasta. “Kuna mul on raske puudega poeg, mõtlesin, et lähen hooldust õppima – see aitab mul pojaga toime tulla,” räägib Orissaares elav ning varem kööke disaininud ja automaatika ja elektri alal töötanud Tanel. Pärsama hooldekodusse tuli ta esialgu ainult praktikale, siis aga leidis, et sooviks siin hooldajana töötada.

Hooldajakohta juhatajal parasjagu pakkuda ei olnud, küll aga hooldusjuhi koht, mille Tanel vastu võttis ega ole seda kahetsenud.

Enamiku tema ülesannetest moodustab nn paberimajandus, sealhulgas aruanded ja erinevate asutustega suhtlemine. Kui uus klient tuleb, koostab Tanel hooldusplaani ja täpsustab koostöös perearstiga raviskeemi.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Kord nädalas, teisipäeviti, paneb ta klientidele valmis nädala ravimid. Taneli kohustus on suhelda perearstiga, et eakad saaksid vajalikku ravi, et retseptid saaksid pikendatud ja ravimid õigeaegselt tellitud. Taneli ülesanne on ka mähkmete tellimine ja nädala varu tubadesse viimine, et hooldajad ei peaks mähkmeid laost otsima.

Kui vaja, läheb Tanel hooldajaile appi ja asendab, keda tarvis. Vahetab mähkmeidki.

Muide, Tanel ei ole Pärsama hooldekodus ainus meessoost töötaja. Siinsamas majas, aga teises vahetuses, töötab hooldajana Evely abikaasa Marko, kes varem tegutses paadiehitajana.

“Kaire tükk aega ei uskunud, kui ütlesin, et pakun hooldajaks oma meest,” naerab Evely.

Tegelikult on meessoost hooldajaid Pärsama hooldekodus koguni kaks. “Meie juhatajal on väga hea vaist, kes siia sobib ja kes mitte,” ütleb Tanel. “Ja kes on sobinud, need on siia püsima jäänud.”

Üsna levinud on arvamus, et hooldaja töö on füüsiliselt väga raske ja mitte just kõige puhtam töö. “Mina küll ei leia, et see töö liiga raske oleks,” nendib Kersti. “Me ei tõsta kliente üksi, vaid kahekesi, samuti on tõstuk abiks.” “Ei pea paika ka see, et teeme musta tööd,” lisab Evely. “Mähkmevahetused siin on ju sama, mis kodus lastelgi. Kasutame kindaid ja hooldusvahendeid.”

Tanel mäletab, kuidas tal hooldekodusse praktikale tulles eelarvamuste tõttu “hing värises”. Tegelikkus osutus tema sõnul aga sootuks millekski muuks kui ettekujutus hooldaja ametist. “Selles töös pole hullu midagi!” kinnitab ta.

“Okseviirus, mis meid sügise algul tabas, oli küll jama,” leiab seepeale juhataja Kaire, kelle sõnul olid haiged nii kliendid kui ka töötajad.

“Pimedasse kohta”...

Tanelile meeldib kolleegide ja juhataja vaba suhtlusstiil. Nalja tehakse siin sageli ja üsna tihti tuleb ette koomilisi olukordi. Näiteks mäletab Tanel, kuidas üks hooldekodus elanud proua oli raudkindel, et Tanel on tema püksid endale võtnud ja kannab neid.

“Huumorimeelest on meie töös palju abi,” leiab Evely. Juhtub ju igasugust ja klientidegi seas on erinevaid inimesi – üks on viisakas ja lahke, teine morn ja turtsakas, kolmas aga kipub hooldajaid vägisõnadega kostitama ja “pimedatesse kohtadesse” saatma.

Hooldekodu töötajad teavad, et solvanguid ei tasu isiklikult võtta – kuulad ära ja unustad. Ja alati tuleb meeles pidada, et nende inimeste jaoks, kes siin elavad, on see ikkagi nüüd nende kodu.

Eks vahel tunne eakad igatsust ka oma päris kodu järele. “Seda juhtub rohkem siis, kui klient on alles meile tulnud,” lausub hooldusjuht Tanel. “Kui ta juba harjub, siis muutub koduigatsus väiksemaks – siin saab ju suhelda ja koos mõnusalt aega veeta, erinevaid mänge mängida.” “Aitab ka see, kui tuletada talle meelde, et meil on soe tuba, kolm korda päevas saab süüa, töötajad hoolivad ja hoolitsevad,” räägib Evely. “Seepeale leiab nii mõnigi nukrutseja, et tegelikult pole kurta midagi.”

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Mäluprobleemidega kliente on Pärsama hooldekodus peaaegu pool kõigist elanikest. Mõni neist kipub hooldekodust põgenema. Siis tuleb hooldajail leidlikkust üles näidata, et seda ei juhtuks. “Ühele jooksikust prouale tegime koridori bussipeatuse sildi, et ta saaks oodata bussi, mis viiks teda soovitud kohta,” räägib Tanel.

Üks põgeneda ihanud dementne härrasmees suutis möödakäijaile aga üsna usutavalt rääkida, et teda hoitakse siin vangis.

“Mina olen kindlalt selle vastu, et dementsetele oleks eraldi kinnine osakond,” lausub juhataja Kaire. “Dementne inimene peab saama olla keskkonnas, mis teda kaasab.”

Kui palju on aga Pärsama hooldekodus nn voodikeskseid kliente, lamajaid? “Kui me neid ratastooli ei paneks, siis ka pea pooled,” vastab Kaire. “Meil on töös kolm tõstukit.”

“Tähtis on, et ka lamajad saaksid olla teiste hulgas, suhelda ja telekat vaadata,” leiab perenaine Anu.

Kaire sõnul on praegu Pärsama hooldekodu järjekorras 50 inimest. “Neist kolmandik on pandud maakonna kõigi hooldekodude järjekorda ehk vajaksid seda kohta arvatavasti kohe,” märgib juhataja.

Ehkki hooldekodukohti Saaremaal napib, leiab Kaire, et Pärsama lasteaia sulgemine ja selle arvelt hooldekodu laiendamine oleks halb mõte.

“Miks noored pered meie kandis elada tahavad – siin on lasteaed,” põhjendab ta. “Kui pole lasteaeda, ei taha ka noored pered siia tulla. Teiseks, lasteaia hooldekoduks ümberkohandamine on kindlasti kulukas. Uue maja ehitamine või mõne sobivama kohandamine oleks palju mõistlikum. Ja kolmandaks, bussiliiklust pole siin mitte mingisugust – ilma autota siin tööl käia ei saaks.”

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Kaire Tiik on Pärsama hooldekodu tööd vedanud 17 aastat. 20 aastat põllumajanduses tegutsenud, läks ta 2002. aastal Kuressaare haiglasse hooldajaks. 2004. aastal sai temast Kuressaare haigla hooldekodu perenaine.

“1. septembril võttis haigla hooldekodu juhataja mul natist kinni ja viis ametikooli, öeldes, et registreeris mind hooldaja eriala õppima. Ilma et oleks mulle sellest midagi rääkinud!” meenutab Kaire. Järgnesid sotsiaaltöö õpingud Tallinna pedagoogilises seminaris.

Ühel päeval sai Kaire aga telefonikõne Leisi vallast – palvega kandideerida Pärsama hooldekodu juhatajaks. “Lasin endale augu pähe rääkida, kuigi kartsin sellist suurt vastutust,” ütleb Kaire. “Õnneks saan ma seda vastutust jagada oma meeskonnaga.”

Üheksa ametit

Uues majaosas jutud räägitud, läheme vanasse tiiba, sealsete töötajatega tutvust tegema.

Hooldaja Rita Ansper töötab 24-tunnistes vahetustes. “Kui on üsna kaugelt käia, siis on nii pikk vahetus just paras,” leiab 22 km kaugusel Metskülas elav Rita. Pärsama hooldekodus on ta ametis olnud juba 11 aastat. “See töö pole kerge ei füüsiliselt ega psüühiliselt, aga mulle siin meeldib,” kinnitab Rita. “Üks suur pluss on head kolleegid – muidu ehk nii hea meelega tööle ei tuleks!”

HOOLDAJA Rita Ansperi sõnul on 24-tunnine vahetus just paraja pikkusega. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

12-tunniseid vahetusi tegeva hooldaja Kaja Ansperi sõnul on ta nii oma töökaaslastega kui ka oma graafikuga – kaks päeva tööl ja kaks vaba – rahul. Pärsama hooldekodus on Kaja töötanud kaheksa aastat. Varem pidas ta kokaametit. “Ega need kaks ametit nii erinevad olegi – füüsilised tööd mõlemad,” leiab Kaja.

Üks Pärsama hooldekodu kahest puhastusteenindajast Annika Mõtlep on siin seda ametit pidanud kümme aastat.

“Lisaks koristamisele aitan hooldajaid söögisaalis, toon kliendid kohale, söödan, keda vaja, vahetan mähkmeid,” loetleb Annika.

“Vahel asendan ka hooldajaid. Ainus, mida ma ei tee, on veresuhkruproovid ja insuliinisüstid.”

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Laia profiiliga tegijaks saab pidada ka Maret Seppa, kes naasis Tartust kodusaarele koroona ajal ja on Pärsama hooldekodus töötanud üle poolteise aasta. “Mina olen ametilt Hunt Kriimsilm,” teatab Maret. “Asendan kõiki, välja arvatud juhataja. Näiteks üle-eelmisel nädalal olin perenaine.”

Praegu, ajakirjanike külaskäigu ajal, asendab Maret uue majaosa puhastusteenindajat.

“Mulle meeldib, et mu töö on vaheldusrikas!” kinnitab Maret. Lisaks käib Maret Kuressaare ametikoolis – hooldajaks õppimas – ja loodab kooli lõpetada uue aasta alguses.

PERENAISE Terje Kupitsa ülesanne on hoolitseda ka klientide riiete puhtuse eest. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Terje Kupits on vana majaosa perenaise ametit pidanud üle viie aasta. “Töötasin linnas, kui Kaire mind siia kutsus,” ütleb Terje. “Kuna elan siin lähedal, võtsin pakkumise vastu.” Perenaisena on tema ülesanne hoolitseda nii klientide riiete kui ka nende endi puhtuse eest.

“Paljudele klientidele ei meeldi, kui neil küüsi lõigatakse, kuna varbad on valulikud,” tõdeb Terje. “Samuti leidub neid, kes kuigi hea meelega pesema ei lähe. Pärast pesemist on neil aga tuju hea ja see tekitab ka minul hea tunde. On ju tähtis, et siinsed elanikud end hästi tunneksid.”

Kiikame korraks ka kööki, kus on valmimas kanasupp.

“Õhtuks teeme asuud,” ütleb pliidi juures toimetav kokk Aire Kurs. Tema ametiõde Heliis Vikat teeb akna all nurgas parajasti arvutitööd – sisestab toiduainete koguseid ja saatelehti. Kokku töötab kokkasid majas kolm, kes toitlustavad ka sama katuse all tegutsevat lasteaeda.

LÕUNA VALMIB: Kokk Aire Kurs kanasuppi keetmas. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Aire sõnul meeldivad hooldekodu elanikele kodused toidud. “Koostame menüü kuueks nädalaks, aga vahel ka muudame seda, kui kellelgi on erisoove,” räägib ta.

“Näiteks palutakse mõnikord, et teeksime herne- või hapukapsasuppi.”

Aga mis on hooldekodu elanike lemmikroad?

“Pühapäevased pannkoogid meeldivad kõigile!” kinnitab Aire.

Kiire lõunaaeg hakkabki kätte jõudma ja meiegi sätime end minekule. Oli tore kohtuda!