80 aastat teise ilmasõja lõpust ⟩ Sõrve põrgu ja Kuramaa dessant, mida ei tulnudki

Punaarmee Kuressaares 1944. a sügisel. AM N 31787:1 Foto: J. Fetissov/ Eesti Ajaloomuuseum SA

Sõda sidus Kuramaa ja Sõrve poolsaare sõja lõpukuudel üheks veriseks tervikuks. 1944. aasta oktoobris muutus Sõrve sakslastele kantsiks, mida tuli hoida iga hinnaga. Nõukogude väejuhatus nägi samas paigas platsdarmi, kust murda üle mere Kuramaa südamesse.

1944. aasta novembris seisis Sõrve poolsaare kitsal, vaid 3,2 kilomeetri pikkusel rindelõigul vastamisi kaks maailma. Saksa väed olid ankurdatud Lõpe, Teesü (kunagine küla Sõrves – toim) ja Kaimri küla vahele – valmis talvituma ja kevadel alustama uut pealetungi, et haarata uuesti kontroll Saaremaa üle. Kuid Punaarmee ei oodanud. Rindejoonel vahetati kindralleitnant Lembit Pärn kiirkorras välja ja asemele määrati karm ja otsusekindel Ivan Alfjorov. Mees, kelle nimi oli juba seotud Tihvini operatsiooni ja Sinimägede lahingute verise kuulsusega.

Tema käe all koondati Sõrve massiivne jõud: 45 000 meest, 150 tanki ja liikurkahurit, ligi tuhat suurtükki. Kitsal lahingulõigul tähendas see üht: läbimurre oli vaid aja küsimus.