75 aastat veristest sündmustest Saaremaal

Saarte Hääl

Saaremaa muuseumi direktor Endel Püüa (fotol) kutsub mälestama 1941. aasta võika massimõrva ohvreid.

Esimene Nõukogude okupatsiooniaasta tõi Eestisse punase terrori, mis kulmineerus 1941. aasta sõjasuvel massimõrvadega Tartus, Viljandis, Kuressaares, Pirita-Kosel, Sõrve poolsaarel Iide külas ja mitmel pool mujal.

Mälestamaks 75 aastat tagasi Saaremaal aset leidnud veriseid sündmusi, toimub järgmise nädala reedel, 23. septembril kell 16 Kuressaare lossihoovis kindluse kagumüüri ääres 1941. aasta kommunistliku massimõrva ohvrite memoriaali jalamil mälestusüritus, kuhu on oodatud kõik, kes hukatute mälestust pühaks peavad.

Neil päevil 75 aastat tagasi panid Nõukogude sõjaväelased Kuressaare lossihoovis ja selle lähistel toime võika massimõrva.

Ohvrite käed selja taha seotud

1941. aasta sõjasuvel levisid Saaremaal suust suhu kuuldused inimeste äraviimisest ja kadumajäämisest. Teati rääkida, et lossihoovi hoonetes hoitavat vange ja sealtpoolt kostvat öösiti tulistamist.

Kui Saksa väed 21. septembril Kuressaare hõivasid, algasid lossihoovis ja selle lähistel otsimistööd. Järgmisel päeval avastati tollaselt spordiväljakult ühishaud nelja mehe laibaga ja veidi kaugemalt naisterahva haud. Idabastioni lähedal asunud kaevust leiti kolm mõrvatut. 25. septembril avastati ühishaud Püssirohutorni keldrist, kust õhukese lubja- ja mullakihi alt toodi välja 31 surnukeha.

Edasiste otsingute tulemusena leiti 29. septembril 29 laibaga ühishaud kirderaveliinil asuva villa, toonase komsomolikomitee keldrist, ja üksikhaud endise pargivaksali lähedalt. 30. septembril kaevati praeguse Ekesparre hotelli aias lahti ühishaud viie laibaga, üks mõrvatu leiti samal krundil olevast puukuurist.

19. mail 1942 avastati seitsme laibaga ühishaud Kudjape kalmistul ja kahe laibaga haud kalmistu aia taga. Sama aasta 2. juunil leiti kalmistult veel üks kuue laibaga ühishaud.

Niisiis tuli ajalehe Meie Maa teatel Kuressaares kokku päevavalgele 11 ühis- ja üksikhauda, kust kaevati välja kokku 90 mõrvatut (87 meest ja 3 naist), kellest on praeguseks nimeliselt teada 82.

Laipade väljakaevamise juures eksperdina viibinud maa-arst doktor Albert Tilk tuvastas, et pea kõigil tapetuil olid käed nööri või okastraadiga selja taha seotud.

Enamik mõrvatutest oli tapetud kuklalasuga, osale oli tulistatud rindu, üks Kudjape kalmistult leitud ohver, endine Laimjala vallavanem Joosep Tumma oli maetud elusalt.

Omaste kinnitust mööda olid paljud mõrvatud piinamisjälgedega: silmad välja torgatud, käed ja jalad kuumas vees keedetud, paljudel oli torkehaavu, ühel naisel oli rind ära lõigatud jne. Samuti tunnistas vangide kallal vägivallatsemist omaaegne tribunali tõlk Jaan Kalt, kelle mäletamisi oli kõiki ülekuulatavaid enne istungit pekstud.

Mispärast, kelle vastu ja kes selle veresauna toime panid?

Kuni sõja puhkemiseni mahalaskmistest Saaremaal teateid ei ole. Seoses sõjaseisukorra kehtestamisega 22. juunil 1941 võimendus repressioonipoliitika mitmekordselt. Potentsiaalset vaenlast nähti igaühes. Vahistamiste aluseks olid kuulujutud, kuulumine Kaitseliitu, mobilisatsioonist kõrvalehoidmine jms.

Inimjaht võimumeeste nõusolekul

Inimjahiga tegelesid kohalike võimumeeste vaikival nõusolekul käsikäes sõjaväelased, miilitsa- ja julgeolekutöötajad ning hävituspataljon. Kõige kõrgemat vastutust kannab selles kuritöös tollase garnisoni ehk Balti piirkonna rannakaitse juhtkond ja selle eriosakond eesotsas ülema, vanempolitruk Mihhail Pavlovskiga.

Teadaolevalt toimetati arreteeritud Kuressaare vanglasse, kuid ruumikitsikuse tõttu võeti peagi vanglana kasutusele ka mitu lossihoovi hoonet, praegune Ekesparre hotell ja selle vastas asuv villa. Kindluse territooriumil asuvatesse hoonetesse toodi nn poliitilisi ehk mahalaskmisele määratuid.

Lõplikke ülekuulamisi ja süüdimõistmisi pani toime sõjatribunal eesotsas garnisoni prokuröri Viktor Koršunoviga, kes tegutses Uuel tänaval küüditatud advokaadi Peeter Varesti majas. Valdav osa tribunali otsustest olid surmaotsused.

Mahalaskmised algasid 1941. aasta juuli keskpaiku ja kestsid vähemalt 19. septembrini. Jaan Kaldi tunnistuste kohaselt olnud laskjateks samad tribunali liikmed. Paistab, et juuli- ja augustikuus mõrvatud maeti Kudjape kalmistule, hukkamiste massilisemaks muutudes maeti laibad aga otse mõrvapaigale.

Rääkides süütute inimeste mõrvamisest Kuressaare lossihoovis, ei saa mööda minna teistest samalaadsetest kuritöödest Saaremaal. 20 laipa kaevati 8. oktoobril 1941 välja kahest Torgu valla Iide küla ühishauast. Tsiviilisikute mahalaskmisi on Nõukogude sõjaväelased toime pannud mujalgi Saaremaal, kõige rohkem Salme vallas. Praeguseks on nimeliselt kindlaks tehtud vähemalt 146 seesugust mõrvajuhtu.

Seega tapsid Nõukogude okupatsiooniväed ja nende kohalikud käsilased 1941. aastal Saaremaal vähemalt 256 tsiviilisikut, rääkimata sõja- ja küüditamise ohvritest.