Debora Vaarandi naases Laimjalga

PRONKSIST DEBORA: Kuju autorid on Simson Seakülast ja tema naabrimees Paul Mänd ning arhitekt Jüri Irik. Foto: MAANUS MASING Foto: Saarte Hääl

Debora Vaarandi 100. sünniaastapäeva tähistamine kulmineerus Laimjala mõisa esisel platsil poetessi mälestuskuju avamisega.

Päevast, mil Debora Vaarandi pere Laimjalast pealinna kolis, on möödunud mitmeid aastakümneid. Paljugi on sellest ajast külas muutunud. Uued majad on kerkinud ja puud, mida poetessi lapsepõlves veel polnud, on kõrgeks kasvanud. Säilinud on aga endine mõisa viinaköök, mille Vaarandi isa Julian Trull elumajaks ümber ehitas.

Seda maja suundus laupäeva hommikul Laimjala loodussõprade seltsi liikme Jaan Õispuu kannul uudistama kümneid inimesi. Nii mõnelegi neist olid üllatuseks hoone ukse kohal olevale kivile raiutud prantsuskeelsed sõnad “Château de Tamara 1932” ehk “Tamara loss”. Need sõnad raius kivisse Julian Trull – Tamara oli tema naine, suure poetessi ema.

Mõned tunnid hiljem avati vanast viinaköögist veidi enam kui saja meetri kaugusel mälestusmärk. Aja jooksul tuhmunud sõnad kivil ei ole nüüd enam ainus silmale nähtav meenutus, et Laimjalas oli Debora Vaarandi ja tema pere kodu.

Laimjala loodussõprade seltsi ja mälestusmärgi rajamise idee eestvedaja Kaja Sepp tõdes, et kui 2014. aastal mõeldi, kuidas Vaarandi 100. sünniaastapäeva tähistada, ei söandatud kujust veel mõeldagi. Esialgsed ideed olid palju tagasihoidlikumad. Mõtted aga kasvasid ja suure õhinaga hakati koguma raha, et poetessi kujutis saaks täies elusuuruses ikkagi pronksi valatud.

“Paljud küsisid , kas mul on peas ikka kõik korras,” tõdes Sepp, et niisugune idee tundus paljudele hullumeelsusena. “Mitmel korral tuli must masendus peale, aga siis hakkas jälle midagi kuskilt hargnema,” lisas Sepp.

Kui veel aasta algul oli vajaminevast summast kõigist ponnistustest hoolimata koos vaid napp veerand, siis suve edenedes said Kaja Sepp ja teised, kellele Vaarandi mälestuse talletamine hingeasjaks, kõvasti julgust juurde. LEADER-programmist saadi 23 245 eurot.

Ka Laimjala vallavanem Vilmar Rei tunnistas, et esialgu oli temalgi keeruline uskuda, et kuju püsti saab, kui kuulis, palju selleks raha vaja. “Täna on kuju avatud, ära on tehtud uskumatu töö,” kiitis ta avamisel tegijaid ja tänas looduskaitseseltsi meeldiva koostöö eest.

Tuleva aasta 3. juunil on oodata uut sündmust. Selleks ajaks peaks valmis saama kuju ette planeeritud tiik, mis imiteerib merd. Nii jääb mulje, justkui seisaks paljasjalgne Debora Vaarandi mere ääres.

Tiigi äärt jäävad aga kaunistama Juri Vavulini tehtud paadikujulised nimelised pingid, mis pühendatud annetajatele ja teistele asjaosalistele.

Mälestusmärgi valmimist toetasid lisaks mainitud LEADER-programmile arvukad eraannetajad ja ettevõtjad, Laimjala vald, Kultuurkapital ja Kohaliku Omaalgatuse Programm.

---

Mälestuste päev

Kuju avamisele eelnes Laimjala rahvamajas ehk hoones, kus Debora Vaarandi kohtas oma esimest abikaasat Aadu Hinti, mälestuste päev, kus sõna said poetessi sõbrad, tuttavad ja sugulased.

Kõik oodatud mälestuste vestjad paraku kohale ei jõudnud, kuna reedene torm oli Saaremaale pääsemisele mõningaid takistusi seadnud. Sellest hoolimata kuulsid saalis viibijad mitmeid huvitavaid seiku.

MILVI RAPP: “Vaarandi ütleb, et see ei vasta tõele.” Nimelt lükkas poetess vestluses Laimjala raamatukogu juhatajaga ümber levinud arvamuse, et “Saaremaa valsi” tegelastel on prototüübid.

INGRID RÜÜTEL: “Mu nukud olid kõik Debora Merilaasid.” Tulevase presidendiproua nukud said nime tema ema Linda Karin Ruusi sõbrannade Debora Vaarandi ja Kersti Merilaasi järgi. Ingridi meelest olid need maailma kõige ilusamad nimed.

ENDA NAABER: “Õnnitlejaid tuli aina juurde.” Poetessi hea tuttav meenutas Vaarandi 80. sünnipäeva.

SIIRI MICHELIS: “Debora sõnad, mis mulle südamesse on jäänud: hakka kirjutama, hakka iga päev midagi kirjutama!” Nii meenutas poetessi sugulane ja lisas, et nüüd ta kirjutabki iga päev midagi.

TULJU ELLA: “Mäletan teda imeilusa ja südamliku ning pehme häälega tädina, kellega tuli alati kaasa ka kommipakk.” Vaarandi tädipoeg armastusväärsest sugulasest.

ASTA KANN: “Kõigile anti Trullide pool öömaja.” Nii mõnegi Laimjala inimese mälestustest tuli välja, et poetessi ja tema vanemate pool pakuti nende endise kodukoha inimestele, kel Tallinna asja oli, lahkesti öömaja.

KADRI TÜÜR:

“Tead, Kadri, ära vaheta nime, sellest tuleb ainult jama.” Poetess andis semiootikule kord head nõu perekonnanime osas.