Tallinnas näeb Ilmar Raagi Mali-missiooni fotosid
31. mai 2017, 03:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinnas Arsenali keskuses on selle nädala algusest avatud Ilmar Raagi fotonäitus “Maal, kus sünnitakse kõrbeliivaga silmas”.
Raag naasis hiljuti Malist, kus ta töötas ÜRO rahuvalvemissiooni raames tõlgina. Kui mees parajasti tõlketööd ei teinud, pildistas ta üles kõike seda, mis pilku püüdis.
Arsenali keskuse veebilehel avaldatud usutluses ütleb Raag, et pärast paarikuist Malis viibimist tellis ta Aafrika ilu ja kohaliku elu autentsuse jäädvustamiseks kodust parema optika, mis andis tihti võimaluse eemalt pildistamiseks.
“Edasi oligi nii, et kõnnid, kaks kaamerat käes. Üks oli selline lainurk, kus oli vaja suurt avarust saada, teise kaameraga püüdsin eemalt midagi saada. Pildistamise päevadel tegin pilte kui pöörane. Tähtis oli see, et igal õhtul kustutasin ära need pildid, mis mitte kuhugi ei kõlba,” räägib ta.
Kaamera oli Raagil poolautomaatsel režiimil. “Mõnikord ma sättisin fookust või ava, aga noh, väga tihti ei teinud midagi. Sellest hoolimata vaatasin mõnelt pildilt, et värvid on täpselt nii pastelsed või piisavalt kulunud, et nad võiksid olla mingisuguse maali peal, näiteks 19. sajandi alguse klassikaline maal, mis on tehtud oriendi motiividel,” meenutab ta.
Raag märgib ka, et osa piltide kohta võib konteksti teadmata mõelda ükskõik mida. “Üks pilt on tüdrukust, kes läheb kahe ÜRO rahukaitse soomuki poole. Habras tüdruk ja suured sõjamasinad – asja sisu on muidugi hästi lihtne, et niipea kui lapsed nägid, et valged sõjamehed tulevad, teadsid nad, et nemad seal ei sõdi pea kunagi. Küll aga andsid nad lastele vahel küpsist või šokolaadi või vett. Viimane on seal väga tähtis ja meie lapsed ilmselt ei ole veeküsimisega sel viisil kokku puutunud. Aga mingisugust muud erilist traagikat tema lapsepõlves ei ole,” selgitab ta.
Raagi sõnul on fotograafia talle pigem hobi, kuna päris fotograafide puhul saab ta aru, et nad on kõvasti professionaalsemad. “Kui ma filmi teen, siis ega mina ju kaamerat hoia – selle jaoks on operaator, kes on seda õppinud. Ehkki ma saan aru, et režissöör peaks ikkagi aeg-ajalt pilti tegema, et ta õpiks maailma samamoodi nägema nagu tema operaator,” tõdeb filmimees.
Varem on Raag teinud näituse Eesti kirurgide tööst Etioopias.