Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/06/20/12091405t1h079f.jpg)
“Siin koolis ei üritata teha õppijatest roboteid, vaid hinnatakse igaühe tugevusi ja nõrkusi ning isiklikku huvi ja omapära,” kirjutab Kuressaare ametikooli teabegraafika erialal lõpetav Kaisa Holsting.
Kaks aastat tagasi olin valiku ees, kas teha kannapööre oma karjääris või ei. Olin tegelikult juba aastaid graafilise disainiga tegelenud ning isegi juba aastakese Eesti kunstiakadeemia avatud akadeemias kujundusgraafikat õppinud. Tol korral jäid õpingud aga suure hulga tööreiside tõttu soiku ja hinges ikka kripeldas, et kuidas ma siis end disaineriks nimetada saan, kui mul sellekohast paberit ette näidata pole. Kuna kogemust juba oli, siis tahtsin enda jaoks asja selgemaks saada ning otsustasingi uuesti kooli tagasi minna.
Kõrge motivatsioon
Kuressaare ametikool jäi eelkõige silma oma lühema õppeaja ja tsükliõppe vormiga, mis sobitus hästi mu Tallinna-eluga. Idee oligi, et mu töö ei kannataks, kui korra kuus nädal aega kuskil mujal asudes tööd teeksin. Samuti oli oluline aspekt, mis just Kuressaare ametikooli kasuks rääkis, oli ühe mu sõbra hea tagasiside sellesama õppekava osas ja ametikooli suurepärane õpikeskkond: tehnika, Disainimajakas, väiksemad grupid. Lisaks kõigele eelpool öeldule seob mind Saaremaaga mu lapsepõlvesuvede mälestus, vanaisa ja tädi pere, kes samuti kõik Saaremaal elavad.
Ametikoolis õppimine on andnud mulle eelkõige enesekindlust. Kooli astudes polnud ma kindel, kas katsedki edukalt läbin. Suuremat sorti graafiliseks disaineriks ma end oma 10-aastasele kogemusele vaatamata tegelikult väga ei pidanud.
Värisevi käsi katseid tehes kahtlesin, kas mul õnnestub üldse kooli sisse saada ja lõpuni vastu pidada. Õpingute käigus ilmnes aga, et tegelikult on mul väga tugev taust ja kogemus. Seetõttu olid õpingud minu jaoks palju kiirema sammuga kui ehk teistel kursusekaaslastel.
Lisaks õpetajate tagasisidele oli mul väga põnev jälgida, kuidas 19 inimest ühte ja sama ülesannet täiesti erineva pilguga näha võivad. Mind ümbritses tohutult eklektiline grupp inimesi, kellel kõigil oli oma põnev maailmapilt, mis mindki rikastas.
Üks suur pluss, mida ametikooli puhul hindan, on just see, et grupid olid väikesed. See tähendas, et õpetajatel oli rohkem aega keskenduda igale õppurile indiviidi tasandil. Samuti andis see mulle vabaduse koostöös õpetajatega ülesandeid, mis minu kogemusega õppurile ehk liiga lihtsad oleksid olnud, enda jaoks hoopis keerulisemaks või arendavamaks muuta, samas kui mu grupikaaslased kujundusprogrammide maailmas alles esimesi samme tegid.
Hindan seda võimalust ja vabadust väga kõrgelt, sest see näitab, et siin koolis ei üritata teha õppijatest roboteid, vaid hinnatakse igaühe tugevusi ja nõrkusi ning isiklikku huvi ja omapära. See hoidis mu motivatsiooni kõrgel ja emotsioonid kogu õppeaja väga positiivsena.
Õppejõud on ametikoolis väga toetavad ja abivalmid. Mul on väga hea meel, et sain veeta kaks aastat sellises toredas omanäolises ja isikupärases seltskonnas.
Ainsa kriitikana tooksin ehk välja selle, et praktilisi kujunduslikke kodutöid (selle kolme nädala jaoks, kui me koolis ei olnud) võinuks rohkem olla, eriti just alles alustanutele. Praktika on ju see, mis kõige rohkem arendab. Kujundusprogramme võib õppida küll ja veel ka YouTube`ist videoid vaadates, aga päris kogemus tuleb ülesannete lahendamisel. Samuti andnuks see ehk lõpus paljudele mahukama portfoolio ning veel rohkem enesekindlust.
Sügisel ametikooli tagasi
Mis edasi? Kuna mul oli juba kooli sisse astudes asutatud oma firma, Sylph OÜ, mis tegeles väga erinevate asjadega – ehete disaini, käsitöö, kunstialase loometöö, graafilise disaini teenustega –, siis kavatsen minna sama rada mööda edasi. Samuti on mul juba plaan sügisest ametikoolis jätkata, seekord juba liikuva graafika erialal, mis mu praeguse põhitööga hästi kokku läheb.
Tänu ametikooli paindlikule tsükliõppele saan oma õpinguid põhitöö kõrvalt ilusti samas rütmis jätkata ning see sobib mu elustiiliga väga hästi. Ehk siis teisisõnu, jätkan vabakutselisena, sest see sobib kõige paremini mu isikuomaduste ja elurütmiga.
Kindlasti ei lõpeta ma kujundamist, vaid jätkan nüüd hoopis uuema ja särtsakama sammuga selle unistuse poole pürgimist, mis mul siis oli, kui ametikooli astusin. Nüüd vähemalt võin palju kindlamalt öelda, et jah, ma olen graafiline disainer, paberitega ja puha!