/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2025/06/09/16909802t1h95f3.jpg)
Nädalavahetusel kaevati Muhu saarel välja kaks hõbeaaret. Peidetud varandusest olulisem on see, et nüüd saab Muhu saare ajaloo suure tõenäosusega taas ümber kirjutada. Ilmselt leiti linnuse külje alt tänase "Liiva linna" esivanem – muistne kauplemiskoht.
Jälle saime kinnitust selle kohta, et 800 aasta eest ei olnud me enam mingid metslased, vaid täiesti arvestatav jõud Euroopa kaubandusmaastikul. Ilmselt käisime ise teistel randadel kauplemas ja ka meie juurde tuldi kaupa vahetama. Toimus suhtlemine, mis viis saarlaste nime mere taha.
Seda veidram on meie muinaspärandi eest vastutavate ametnike tuimus selliste ajalugu muutvate aarete leidmise suhtes. Leiti ju suurem aare põllu pealt juba kuu aja eest. Siis tuli maapõuest välja umbes 40 münti.
Selliste põnevate leidude avalikkuse eest saladuses hoidmist põhjendatakse hirmuga nn mustade arheoloogide ee, kes võivad läbiuurimata leiukohta omavoliliselt kaevama minna. Kiivalt saladuses hoitud müntidele oleks aga võinud vahepealsel ajal sattuda ka teised, mitte nii seaduskuulekad detektoristid või näiteks ussikesi otsivad õngemehed.
Loomulikult on arheoloogilisteks kaevamisteks ette nähtud omad protseduurid ja selleks tuleb taotleda lubasid, ent kui metallidetektor näitab selgelt suurema koguse väärismetalli olemasolu maa sees, kas siis ei peaks kiirustama selle maa peale toomisega? Nii ohutuse mõttes.