/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/11/16914921t1hcc94.jpg)
Lahkunud on Maire Pere, õpetaja, saksa keele ja kultuuri edasikandja, soe ja mõnus inimene, muhulane.
Maire esimeseks õpetaja-töökohaks sai Mustjala kool. Küllap meelitas see, et kooli direktor oli muhulane Kaljo ja korterit pakkus oma talus Kati, kes samuti Muhust pärit.
Maire, kes toona veel perekonnanime Peegel kandis, õpetas muu hulgas vene keelt, oli klassijuhataja. Küllap jätsid esimesed tööaastad temasse tunde, et õpetajatöö on tema kutsumus. Ja nii oligi valik tehtud. Järgnesid saksa filoloogia õpingud ja 1971. aastast algas töö toonases Kingissepa keskkoolis, hilisemas Saaremaa Ühisgümnaasiumis. Selles koolis tegi Maire oma elutöö, õpetades saksa keelt aastani 2008. Kokku 37 aastat. Ja siis tundis, et aitab. Kodusaar Muhu meelitas taas.
Õieti polnud Maire sealt ju ära olnudki. Tavatses öelda, et korter on Kuressaares, aga kodu Muhus. Ja sinna ta igal nädalavahetusel ka jõudis. Tegi oma tööd suure ja sooja südamega, tundis rõõmu sellest, kui lastel ja noortel hästi läks ning kui mõnigi tema õpilane jõudis selleni, et leidis endas samuti äratundmise: saksa keel on see, mida tahan õppida ja teistelegi õpetada.
Nii on Mairel tänagi ses koolis – Kuressaare Hariduse koolis – mantlipärija, keda Maire teadis-õpetas maast madalast ning kelle töö ja käekäigu vastu ikka huvi tundis, kui ise juba Muhus pensionipõlve pidas.
"Kuigi minu gümnaasiumipäevist on möödas juba aastakümneid, on Maire sõbralik ja lahke olek siiani meeles," meenutab Kuressaare Hariduse kooli saksa keele õpetaja Erle Pulk, kelle sõnul oli Maire Pere ääretult mõistev, heatahtlik ja õpilasi austav õpetaja. "Ei meenu kordagi, et ta oleks meiega kuri olnud või olnuks sunnitud häält tõstma."
Maire Pere kui oma hilisema kolleegi kohta kinnitab Erle, et paremat juhendajat, suunajat, toetajat kui Maire ei saakski soovida.
"Õppisin temalt, et õpetaja jääb alati rahulikuks ja väärikaks, et igal lapsel on õigus sõbralikule suhtumisele ja et riidlemisega kaugele ei jõua," ütleb Erle. "Aitäh, Maire!"
Kolleegidele oli Maire hea kaaslane ja mõnus huumor ei jätnud teda kunagi maha. Viimased aastad, mis Mairele rasked olid, rõhusid seda naljatunnetust ehk veidi maha. Oma lapselastest tundis Maire alati rõõmu. Kummalised on eluringid. Minia, kes Mairet hoidis ja keda Maire väga hoidis, tuli tema perre samast majast, kus Maire kunagi noore alustava õpetajana korteris oli olnud.
Head teed Sulle, Maire, igavikku.
Kolleegid Saaremaa Ühisgümnaasiumi päevilt