Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2024/01/24/15847478t1hdcc5.jpg)
/nginx/o/2017/09/22/12098172t1h6394.jpg)
Sarnaselt tänasega ei jäänud Saaremaa ja Sõrve säär ka sada aastat tagasi puutumata maailmas toimuvatest sündmustest. Suurriikide vastasseis Esimeses maailmasõjas ja revolutsioonisündmused Venemaal jätsid jälje saare igapäevaellu.
Kuigi 12. oktoobril 1917. aastal alanud operatsiooni Albion lahingud toimusid peamiselt Tagalahes, väinatammil ja Muhu saarel, jagus madinat ka Sõrve. Loomulikult osalesid sõjategevuses ka eestlased.
Üsna ruttu pärast sõja algust sai Vene väejuhatusele selgeks, et 1. augustil 1914. aastal alanud sõda keiserliku Saksamaa vastu venib eeldatust pikemaks. Pealinn Peterburi kaitseks rajati seetõttu Tallinna ümbrusse Peeter Suure nimeline merekindlus, mille eelpostiks sai Muhu väina kindlustatud positsioon. Kuid vaenlase esimese löögi pidi merelt vastu võtma ikkagi Sõrve säär. Sääre tippu rajati seega kiirustades kokku kolm rannakaitse suurtükipatareid.
Kahurimeeskonna vanem Feldmann
Neist võimsaim oli Sääre tuletornist kilomeetri kaugusele jääv rannakaitsepatarei number 43, mis koosnes neljast 12-tollisest (305 mm) suurtükist, mille laskekaugus küündis peaaegu Kuramaa rannani, tõkestades sellega koos Läti rannikul asuvate suurtükkidega sissepääsu Irbeni väina. Säärel asuvat patareid toetasid väiksemad patareid Karustel (rannapatarei nr 40, mis koosnes neljast 120 mm suurtükist) ja Mõntus (rannapatarei nr 41, mille koosseisus oli neli 130 mm suurtükki)...
Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.