Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Miks kipub see säte ununema?” kirjutab jurist ja sotsioloog Jüri Ginter vastukajaks Saaremaa vallavanema Madis Kallase põhjendustele 12. aprilli Saarte Hääles, miks vallas rahvahääletust korraldada ei saa.
Maailmas on levinud kaks vastandlikku doktriini. Üks sai alguse absolutismiperioodist, kui kuningas sai oma volitused jumalalt. Kuningas delegeeris omakorda võimu oma alluvatele. Kui kuningad kukutati, võtsid kukutajad selle võimu parlamendi nime all üle.
Teine mõtteviis on levinud riikides, kus pole absolutismi olnud. Seal on kõrgeima võimu kandja rahvas, kes valib inimesed, kes seda nende nimel teostavad neile rahva antud volituste piires.
Kui valitud inimesed rahva usaldust ei õigusta, siis on võimalik korraldada rahvahääletusi, et välja selgitada kõrgeima võimu kandja arvamus. Sellised riigid on eelkõige Šveits ja USA.
Eesti on selles osas kahe õlekuhja vahel. Kuna ka meil pole olnud oma absolutistlikke kuningaid, siis võiksime lähtuda mõtteviisist, et võim kuulub rahvale. Ka põhiseadus kinnitati rahvahääletusega. Samas on meie inimesed saanud hariduse Saksa, Rootsi või Vene kultuuri mõju all, mis kõik on läbi teinud absolutismi ja Rootsi on ka praegu kuningriik. See on tekitanud vastuolulise olukorra, kus ühelt poolt deklareeritakse, et kõrgeima võimu kandja on rahvas, kuid teiselt poolt väidetakse, et rahvas võib teha vaid seda, mida riigikogu lubab. Rahva umbusaldamist on põhjendatud sellega, et rahvas ei ole piisavalt kompetentne.
Teine õiguslik teelahe on eraisikute ja avalik-õiguslike isikute vahel. Eraisikute osas reguleeritakse seda, mida nad ei tohi teha teiste inimeste huvide kahjustamiseks, st vabadus on tunnetatud paratamatus. Avalik-õiguslike isikute (riik, linnad, vallad, ülikoolid jt) osas reguleeritakse, mida nad võivad teha ühiste eesmärkide saavutamiseks. Nii näiteks on lastekaitseseaduses sätestatud, mida lapsevanemad ei tohi teha, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses aga mõjutusvahendid, mida koolis võib kasutada.
Kui “kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas”, siis rahvahääletus on üks võimalus rahval oma võimu teostada. Selleks ei saa keegi anda täiendavat lubatähte. Vastasel juhul tuleks lõpetada ka hingamine jms, kuna vastavat seadust, mis seda lubaks ja reguleeriks, ei ole veel vastu võetud. Kui midagi selles osas vallas reguleerida, siis seda, kuidas rahvahääletust läbi viia nii, et see ei rikuks kellegi põhiseaduslikke õigusi.