Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/11/11779955t1h4237.jpg)
/nginx/o/2018/09/07/12119861t1h4201.jpg)
Kuigi torumees Peeter Kukrus füüsilisest isikust ettevõtjana on registreerinud oma tegevusaadressiks Kuressaare ääre all asuva Laheküla, jätkub tal tööd üle Saaremaa. Ja aeg-ajalt kodusaarelt kaugemalgi. Isegi üle lahe Soomes on Kukrus käinud “otsi tegemas”, seda nn masu ajal.
FIE-na tegutseb mees oma sõnul olude sunnil. “Osaühistut ei ole ma loonud laiskusest – ei viitsi jamada,” lausub Kukrus. Sedasama laiskust nimetab mees ka peamiseks põhjuseks, miks üksiktegijana töötab. “Kui oleksin virgem, siis oleks mitmekesi kindlasti parem. Ja tulusam ka,” märgib ta.
Palju aega kulub Peetril FIE-na paberimajanduse korrashoidmisele, ent üksiktegijana töötamise pluss on see, et keegi ei keela näiteks kolmapäeval aeg maha võtta, puhata või oma isiklike asjadega tegeleda.
Kuidas ehitusinsener-ökonomisti haridusega Peetrist torumees sai? “Aastaid tagasi, kui Tallinnas majavalitsuses peainsenerina töötasin, tuli torumeeste poolt kogu aeg udujuttu, et töö on mahukas,” rääkis Kukrus. “Seepärast võtsin ühel päeval ühe torumehe töö endale ja tegin selle, tema sõnul kolm päeva nõudva töö kuue tunniga ära. Nii see pihta hakkas – soovist teada saada, mis on tööde tegelik maht.”
Ka Peeter on seda meelt, et vee- ja kanalisatsioonisüsteemi seisukord sõltub eeskätt selle kasutajast. Alles möödunud nädalavahetusel oli Kukrus kutsutud kortermajja, mille keldri põrandas asuvat kanalisatsioonitoru täitis karastatud klaasi puru sarnane materjal. Kuigi esialgu pidas Kukrus puru katkiseks akvaariumiklaasiks, selgus siiski, et tegemist oli kassidele mõeldud silikoonliivaga.
“Isegi siis, kui pakile on kirjutatud sõna “biolagunev”, ei vabanda see pahategijat,” arvab Peeter. “Jumal teab, mitme aastaga sihukene looduses ära laguneb. Õiglane oleks, kui inimene, kes selle silikoonliiva WC-potti viskas, maksaks sama summa, mis kulus torutööle, korteriühistu kassasse.”
Kukrus meenutab oma torumehetööst mõne aasta tagust juhtumit, kus püstaku korteris töötanud maaler ei viitsinud ülemistelt korrustelt pahtlisegu ära viia (“Pikk kõndimine ju alla minna,” tähendab Kukrus.), vaid selle tahke jäägi vedeldas ja kanalisatsiooni loputas. Toona maksid torustiku lahtivõtmise kinni majanaabrid kamba peale, ühisest remondirahast.
On inimesi, kes kallavad kohvipaksu valamust alla. Teised aga seda ummistuse kartuses ei tee.
“Kui kohvipaks settib torustikku ja ummistus tekib, on see üheksakümne üheksal juhul sajast torumehe süü,” leiab Peeter. “Torustik peab olema sellise kaldega paigaldatud, et nii kohvipaks kui ka toidurasv ise minema voolaks.”
Kukruse andmeil on Saaremaa vesi soovitatust kaks korda karedam – pole ime, et katlakivi on kerge tekkima. “Näiteks boilereid – sõltuvalt tarbimisest – tuleb kolme-nelja aasta tagant sellesse tekkinud sodist puhastada,” ütleb Kukrus.
Kui vaja, teeb Kukrus tööd ka nädalavahetustel ja pühadel. “Siis võtan oma töö eest puhkepäeva hinda,” muigab töömees.
Mullu jaanipäeval helistati Kukrusele ühest kaugest külast Saaremaa äärealalt, kus 12 korteriga maja oli veeta. Poole tunniga sai Kukrus probleemi lahendatud. “Leppisime tellijatega eelnevalt kokku jaanipäevahinna, aga hädalised ilmselt sügavalt sellest ei solvunud, kuna pärast seda olen sellest piirkonnast saanud jupiti enam kui 10 suurt tööd,” tõdeb ta. “Enne toda puhkepäevatööd ei teadnud mind kui torumeest sealkandis keegi.”