
Saarte Hääl
Loodan siiralt, et vallavalitsuse loosung “Me ehitame seda teie jaoks” on tõsiselt võetav ja sõna “teie” ei tähenda näiteks ehitusfirmat ja selle heaolu, vaid linnarahvast.
Avalikes suhtlemistes vallavalitsuse ja poodnike vahel, keda remont suuremal või vähemal määral puudutab, on jäänud kõlama vallavalitsuse ükskõiksus ja teatav üleolek kodanike murede osas. Just nagu oleks valitsusemaja ja linna vahele nähtamatu müür ehitatud. Võib-olla on seda suhtumist tinginud haldusreform? Valitsuse pilk peab nüüd ulatuma kaugemale, üle kogu Saaremaa ja raskem on märgata seda, mis nina ees toimub.
Augustis väitis abivallavanem ajaleheveergudel, et kõiki ärisid on remondi algusest Kauba tänaval teavitatud. Selleks ajaks oli remont kestnud viis päeva ning mingit teavitust tööde aja ja kulu kohta ei olnud laekunud. Seega oli abivallavanema väide vale.
Pöördusin valla poole mure ja pahameelega, et pidin ootamatult poe sulgema, sest sissepääs poele puudus, ja palusin selgitusi. Mulle ei vastatud, küll aga saabus lõpuks teavituskiri remondi algusest Kauba tänaval.
Lugesin vallavalitsuse kodulehelt: “Jalakäijatele on alal tagatud ohutu läbipääs ning juurdepääs tööpiirkonda jäävatele objektidele kogu ehitusperioodi vältel.” Aga see ei olnud ju nii!
Valitsus põhjendas ajalehes Kauba tänaval toimuvat nii, et tänav on kitsas ning ohutust ja sissepääse polnud võimalik tagada. Hea küll, saame aru, et on eriolukorrad, aga seda enam oleks võinud ette teada anda. Selline väljaütlemine kõlab nii, et kui reegleid on raske täita, siis on õigus reegleid eirata, arvestamata osapooltega, keda eiramine puudutab või kahjustab. Ning müür linna ja valitsuse vahel pakseneb…
Viimase kivikihi müüri ladus abivallavanema ütlus Saarte Hääles mõned päevad tagasi, kus ta väitis: vallavalitsusel on põhimõtteline seisukoht, et hüvitist ei maksta.
Ma nüüd ei teagi, kas see ütlus tähendab seda, et vallavalitsusel on põhimõte mitte vastutada oma vigade eest või ei oska ma lugeda?!
Pool remondiperioodi on veel ees. Ei ole hilja avaldada arvamusi kogemuste põhjal, teha järeldusi ja õppida omavahel mõistvamalt suhtlema.
Mina, Kuressaare linna kodanik oma väikese poe ja väikeste muredega, oleksin oodanud paremat suhtumist, natukenegi. Et mina, väike, ei tunneks ennast veel väiksemana, kui ma olen ning üksi ja ohustatuna. Praegu kahjuks jääb mulje, et vald kaitseb ehitajate huve ja seisab nende eest ning ülejäänu pole oluline.
Meie, Kuressaare väikeettevõtjad, ootame lihtsalt inimlikkust, ärakuulamist ja mõistmise ülesnäitamist. Mulle näiteks oleks augustis piisanud väikesest vabandusest.
Nüüd peavad õigusorganid otsustama, kas selline “müüriehitus” vallavalitsuse ja väikepoodnike vahele on projekti osas abikõlbulik tegevus või mitte.
Mitte ainult ilusamat ja tänapäevasemat, vaid ka harmoonilisemat elu Kuressaares!