B7 – 30 aastaga kapitalismi koolist euroopaliku saareni

Tarmo Pikner Foto: Saarte Hääl

“Elame niivõrd avatud maailmas, et tulusaks koostööks ei pea ilmtingimata olema kirjalikke koostööleppeid ja ühistegevust korraldavat organisatsiooni,” kirjutab Tarmo Pikner, endine Saare maavalitsuse arendusjuht, Läänemere saarte koostöövõrgustiku B7 juhtrühma liige. “B7 positiivne mõju aga jääb.”

Kuigi aastal 1989 oli laulev revolutsioon juba täies hoos, kuulusime siiski veel sotsialistliku nõukogudemaa koosseisu ja mingisugusestki koostööst välismaailmaga polnud juttugi. Kingissepa rajooni täitevkomitee juhtkond (esimees Ants Tammleht) oli aga nii edumeelne, et saatis delegatsiooni (sh allakirjutanu) Gotlandi saarele, kuhu olid kutsutud Läänemere kuue suurema saare esindajad. Ametliku teate kohaselt toimus naabersaarel Läänemere keskkonnaseisundit käsitlev konverents, kus peaesinejaks tunnustatud veeteadlane Harald Velner.

Kohe oli aga kõigile selge, et kohtumine oli mõeldud laiemaid eesmärke silmas pidades. Nii kirjutas täitevkomitee aseesimees Laine Tarvis Visbys alla dokumendile, mis nägi ette mitmekülgset koostööd Läänemere saarte vahel. Teadagi, algul käsitleti neutraalseid teemasid, sest oli tunda, et kapitalistlikku maailma kuuluvate saarte juhid ei riskinud poliitilise maiguga teemasid puutuda.

Unikaalne kogemus

Omariikluse saabudes olime jõudnud juba keskkonnaalasest koostööst liikuda edasi omavalitsuslike teemadeni ja meile tundmatute arenguvisioonide kavandamiseni. Kui algul kohtusid saarte (Saaremaa, Hiiumaa, Gotland, Öland, Bornholm, Ahvenamaa) esindajad üle aasta, siis Rügeni lisandumisega 1993. aastal hakati ühiskonverentse korraldama igal aastal. Sealjuures roteerus eesistumine ja aastaürituse korraldamine saarelt saarele. Selline koostöövorm soodustas paremat läbikäimist ja kogemuste vahetamist rohujuure tasandil.

Siin meenutus, kuidas koostöövõrgustik endale nime sai. Järjekordset aastaüritust ette valmistades sõitsin Stockholmi kohtuma oma ametivennaga Bornholmilt. Lennukis juhtusin lugema ajalehte, kus lugu maailma vägevate – G7 kohtumisest. Stockholmis kandsin oma Born­holmi kolleegile ette, et B7 on sündinud.

Koostööprojektide kavandamiseks loodi töögrupid – keskkond ja kestlik areng; turism; transport; inimestevahelised suhted jne. Et algul oli Bornholm ainus saar, mis kuulus Euroopa Liitu, saime sealt teadmist, kuidas EL-i fonde kasutada. Hiljem oli hulk aega, kui vaid Eesti saared ei olnud EL-i liikmed, mis aga omamoodi hõlbustas piiriüleste koostööprojektide elluviimist.

1996. aastal koostati seitsme saare ühisstrateegia ja tegevusplaan, kus nähti ette üsna konkreetseid tegevusi valdkondade kaupa. See oli unikaalne kogemus, kuna sel ajal ei olnud meil isegi oma maakonna planeeringut ega arengukava. See oli isegi Euroopa mastaabis unikaalne, kui eri riikide regioonid kujundasid ühiseid visioone ja kavandasid koostegevust.

Konkreetne kasu

Lisaks keskkonna-, energeetika- ja turismialastele “pehmetele” projektidele olid väga populaarsed noortele suunatud tegevused. Nii toimusid üle aasta noorte spordimängud iga kord eri saarel. Kokku toimus üheksa Youth Games´i nime all mõõduvõtmist erinevatel spordialadel. Samuti olid populaarsed nädalased noorte laagrid, kus tegeleti kunsti, käsitöö, muusika ja spordiga. Samuti korraldati erinevatel saartel ühiseid kunstinäitusi.

Üks hea näide koostöö tulemusest on see, et tänase päevani sõidavad Gotlandi eakad lennukiga igal aastal meie spaadesse taastusravile.

Võib öelda, et väga konkreetne kasu oli meile teiste saarte kogemus lobitöö tegemisel oma riigi valitsustega, et juhtida tähelepanu saarelisuse faktorile. See on teada-tuntud olukord, kus saarelisusest tingitud ebavõrdsust tuleb riigi poolt tasandada. Selles osas olid meie koostööpartnerid palju ära teinud ja kuigivõrd suutsime ka meie riigimeestele selgeks teha, et näiteks parvlaevaühendus on maantee jätk. Veel tuli meile kasuks see, et B7 kaudu saime tuttavaks ka teiste üleeuroopaliste koostööstruktuuridega. Nii olime koos enamiku B7 saartega tegevad ka Euroopa mereliste äärealade organisatsioonis, mille kaudu oli Saaremaa rohkem Euroopaga integreeritud, kui teised Eesti regioonid (igaks juhuks nimetan, et naabrid hiidlased samuti).

Kokkuvõtvalt saab tõdeda, et 30 aastat koostööd oli kõigepealt üks korralik kapitalismi kool, mis viis meid läbi projektitegevuste euroopalikuks saareks. Sealjuures polnud vähetähtis ka lugematute otsekontaktide loomine nii isikute, ühingute kui ka ettevõtete tasandil.

Mis puutub sellesse, et iga asi saab ükskord otsa, siis muidugi – elame niivõrd avatud maailmas, et tulusaks koostööks ei pea ilmtingimata olema kirjalikke koostööleppeid ja ühistegevust korraldavat organisatsiooni. Kuid B7 positiivne mõju jääb.