LUGEJA KIRI: Lepatriinud metsas ehk Kuidas looduses hakkama saada

Mets. Foto on illustratiivne.

FOTO: unsplash.com

“Vana tõde on see, et pole paremat last sellest, kellel midagi asjalikku teha,” kirjutab Kuressaare Pargi lasteaia Lepatriinude rühma õpetaja assistent Vilve Vadi. “Siis pole aega jonnimiseks, omavanustega arveteõiendamiseks ega mitteasjalike asjade tegemiseks.”

Pargi lasteaia Lepatriinu rühm, kuhu kuuluvad nelja-viieaastased poisid ja tüdrukud,  kasutaski juhust oma oskustega silma paista, et näidata, mida nad suudavad ja millistest teadmistest on veel vajaka. Emade-isade hool pagasiks kaasas, sõideti linnast välja loodusesse, kus oli plaanis paaritunnine õuesõpe teemal “Kuidas looduses käitun ja hakkama saan”.

Kaitseliidu Saaremaa maleva noorte kotkaste instruktor Raivo Paasma võttis asja vedada ning kohale jõudes siirduti kohe metsarajale. Arutleti muutuste üle puude ja kivide juures, kuulati loodushääli enda ümber ja mõistatati, miks peab metsas vaikselt olema. Kuna üks õpetajatest “kadus” metsas ära, siis oli kohe hea teada saada, kuidas ta üles leida.

Keegi lastest polnud varem näinud, kuidas teha telkmantlist varjualust. Selle valmistamise käigus arvati, et tegemist on kiigega. Tüdrukud aimasid kodumängu võimalust. Pärast kõik koos selle all istuda oli loomulikult uhkem tunne kui rühmaruumis laua all.

Suureks vaatamisväärsuseks kujunes metsas olev sõdurite välikäimla, millel poisid kordamööda istuda tahtsid.

Kes arvas, et tänaseks tegevusest vahest aitab, see eksis – läbi padriku tuli minna edasi takistusrajani! 

Oli tõeline lust ja katsumus pikkadel palkidel kõndides tasakaalu hoida, pugeda läbi lõputu kiletunneli, otsides sealt väljapääsu, ja liikuda paralleelköitel ning joosta läbi rõngasliinide kiirete tippivate sammudega, läbida jooksuraja labürint. Takistusrada läbiti korduvalt ja korduvalt – kordamine on tarkuse ema! –, kuni lõpuks polnud kogu rada enam mingi takistus. 

Raivoga koos otsiti metsakuiva materjali lõkke jaoks, mille kohal rippuvas pajas looduslikku teed keeta. Koos korjatud võililledest ja nurmenukkudest tee sai nimeks lilletee. 

Veel vaatasid lapsed, mismoodi sõdurikatelokiga välitingimustes toitu valmistada, ning said näpunäiteid, kuidas kontrollida kateloki põleti leeki, mis on päevavalguses nähtamatu.

Üks poistest kinnitas, et tema metsast korjatud “teed” ei joo, sest tema on linnapoiss ning joob linnaasju, mitte maa-asju. Alles pärast selgitamist mõistis ta, et suurema osa toidust, mida me poest ostame, saamegi maalt.

Iga osalenu sai kaela puust õuesõppemedali – lapsevanemate valmistatud – ja rinda märgi, mis jääb kauaks ajaks tõestama: just see märgikandja oskab hinnata loodust. Vaatamata ja proovimata jäi veel palju, ent jäägu see järgmisteks kordadeks.

Tagasi üles