KAAREL KASEMETS: Tervis olgu ikka omast käest

Kaarel Kasemets

FOTO: Saarte Hääle arhiiv

“Aeg-ajalt saame tunda, et meie õigusi tervise kaitsele on pisendatud, kuigi elame vananevas ühiskonnas ja arstiabi peaks olema kättesaadavam,” kirjutab kuressaarlane Kaarel Kasemets.

Helistad perearstile ja mida kuuled? Monotoonselt meeshäälelt lauset: “Teie paremaks teenindamiseks paneme teid ootejärjekorda.” Rohkemat ei miskit, järgneb uinutav helind. Helistad teist korda veidi hiljem ja kordub sama, kuid robot teatab, et olen juba teisena järjekorras! Edasiminek? Võid siis rahulikult oodata, sest omalt poolt oled nagu teinud kõik, mis võimalik ja oled kusagile salvestatud. Mina ei jõudnud aga ära oodata ja vurasin kohale, sest elus inimene on ikkagi inimene…

Elu peab edasi minema ja nii ta lähebki, et arstiabi kaugeneb pilvele ning tuleb loota alternatiivi ja aitajate peale. Tihedaks, liiga tihedaks on läinud sellel meditsiini peavooluteel – perearstinduses. Soovid eriarstiabi, aga blokeering tuleb ette; robotid kuulavad ära, salvestavad kodaniku mure.

Inimese häda peab kasvama või ägenema ja nii leiadki end haigla erakorralise meditsiini osakonnas või selle ukse taga – juhul kui jõuad ise sinna, enamasti ikka viiakse.

Viimane kord mind viidi ning tänu EMO personali operatiivsele kõrgekvaliteedilisele tegutsemisele meie linnas ja nende koostööle pealinna eriarstidega, olen jälle hädast üle, remonditud.

Inimese häda peab kasvama või ägenema ja nii leiadki end haigla erakorralise meditsiini osakonnas või selle ukse taga.

Tänan ja laidan ühtaegu meditsiini korraldust meie riigis! Väga mitmetahuline on see valdkond, kui meenutan juhtunud episoode oma perekonnas: mu tütar viidi pimesoolelõikusele väikelinnas, aga tütrekesega kohtusin reanimatsiooniosakonnas suures linnas. Pimesoolelõikusel väikelinnas jäi midagi olulist tegemata, et veri hüübis kõhuõõnes.

Karjapoisipõlves saadud jalatalla-alusest traumast – valust – vabanemine viis mind järgmise traumani: üldnarkoosi all olles kukkusin (kukutati?) kõrgelt ratastel kanderaamilt ja nii see ravimata jäänud rangluumurd mulle tuli.

Tõde tuli välja puht juhuslikult, aastaid hiljem. Kui operatsioonijärgsel hommikul ringkäigule tulnud personalile kurtsin, et jalaga on kõik hästi, aga õlg nii väga valutab, nagu oleks hoopiski õlga opereeritud! “Noh, siis on ju kõik hästi, kui operatsioonikoht ei valuta!”

Nii mind haiglast välja kirjutatigi – värske, raviasutusest saadud luumurruga.

Lõpetuseks. Selleks, et igas olukorras ellu jääda, peab ikka hea tervis olema. Seda soovin nii arstidele kui ka patsientidele. Pidagem vastu ja olgu kõigil hea tervis!

Üks küsimus jääb õhku: kui “paneme teid ootejärjekorda”, kusagile pilve peale – kas ma olen siis ikka teenindatud? Hing valutab meie pärast.

Tagasi üles