:format(webp)/nginx/o/2019/05/10/12154175t1hec94.jpg)
“Ma ütlen ausalt, minu kõige lemmikumaks sünnipäevakingiks on olnud mulle mu vanemad Kätlin ja Illimar Poopuu. Ma ei kujutaks ette, mismoodi ma ennast nendeta kõigist tõketest ja käändudest üle veaksin, rääkimata moeküsimustest ja sellest, kuidas teha piimasuppi,” kirjutab emadepäeva eel Cathrin Benita Poopuu.
/nginx/o/2019/05/10/12154172t1h5593.jpg)
Et mind veidi mõistaksite, toon näite: 2010. aastal ootab pisikene Cathrin kannatamatult 1. septembrit. Et mitte päris dressides minna, läheme poodi, et soetada pidulik riietus. Kleidi ja triiksärgi osas saime pikkade arutluste vältel ühele nõule. Kuid siis otsustas minu emme, et pean panema ka põlvikud. Mulle see ei meeldinud. Enda meelest oli mul toona üsna hea stiil ning põlvikud olid kauge kaarega eemal vanaema kapis. Milline võis küll üllatus olla, kui moeasjatundjast plikatirts 1. septembril, ja ikka ema käsul, põlvikutega kooli läks. Tagantjärele mõeldes, eriti pilte vaadates, ei tundugi kogu asi nii hull. Võiksin salaja isegi väita, et nägin armas välja. Seda ei saa ma emale kohe kindlasti öelda – ta teab nagunii, et tal on kõiges õigus.
Mäletan veel, kui moes oli paks must vöö piha kohal. Oi, kuidas see mulle meeldis! Kui ema läks tööga seoses mandrile, olid mulle kõik kapiuksed valla. Ma võtsin oma kõige kirjuma tuunika ning otsisin sinna peale ilusa laia musta vöö. Tõmbasin selle nii ümber, kui vähegi sain, taipamata, et peeglist vaatas vastu kokkutõmmatud heinakuhi. Vedas, et minu emal on stiilitunnetust, ja see jäi ajaga ka mulle külge.
Minu jaoks on natuke naljakas öelda ema/isa. Olen alati öelnud emme/issi. Nii tunnen ennast ikka väikesena ja kohustustest vabana. Mõnikord ei saa ma aru, miks on vaja nii palju seletusi, kui ma saaks ise asjad läbi proovida. Teinekord ma ei mõista, miks mulle ei seletata, vaid pean kõik asjad ise läbi proovima. Sääraste dilemmade vahelt on jõudnud minuni arusaam, et emal –ükskõik kui hästi ma tean, et just minul on õigus – on ikka rohkem õigus. See on paratamatus. Ja tõtt-öelda olen selle eest tänulik. Ütlen uhkusega, et minu elus on Naine, keda kuulan ning soovin kõigest väest uhkeks teha. Põlvikutega või ilma!