Igas Muhu külas võiks olla talurestoran

LENNUKAD MÕTTED: Muhusse kolinud pealinna kokk Janar Tori näeb Muhu toidukultuuri edendamisel veel palju võimalusi. Pildil koos poeg Johannesega Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tallinna restorani Kivi, Paber Käärid Nõmmkülasse kolinud endine peakokk Janar Tori kutsub muhulasi avama talurestorane, kus saaksid kõhu täis nii kohalikud kui ka turistid.

Tori sõnul võiks talurestoran vabalt olla pea igas Muhu külas, kindlasti aga näiteks Hellamaal, Nõmmkülas või Kallastel, kus järjest uusi elamisi kerkib. Vaatamata restorani nimetusele pole asja vaja väga peeneks ajada, piisab lihtsatest, aga ilusasti serveeritud kodustest roogadest ning laudadest ja toolidest hoolitsetud aias. Pärast sööki võiks külastajal olla võimalus jalutada metsas ja mere ääres.

Nõmmkülas kodu rajav Janar Tori plaanib ka ise muuta mõne koduküla talukompleksi elamustaluks. 15 aastat profina süüa valmistanud Tori, kes muu hulgas on töötanud Eesti Panga presidendi peakokana, koostas Muhu restorani Koost menüü ja õpetab kokkasid välja. Tulundusühistule Muhu Liha annab ta aga juhtnööre, kuidas lõigata liha nii, et see pealinna restoranide peakokkadele meeltmööda oleks. Või millise sõelaga teha näiteks hakkliha.

Tori leiab, et Muhus saab ära elada, ilma et peaks olema eelarvelisel palgal. Üldse on Muhus hästi palju sagimist. “Justkui oleks siin kõik ettevõtlikud inimesed kokku saanud. Pealehakkamist on kõvasti kõigil.”

Hiljuti asutas Janar koos elukaaslase Keidi Tammikuga osaühingu Muhu Tamm, valmistamaks plangust ja väärispuidust lõikelaudu. Samuti meisterdab ta seinamaalide aluseid, millele ametikoolis kunstilist kujundamist õppinud Keidi Muhu mustrid peale maalib. Lisaks kasvatavad noored  ettekasvatatud taimedest köögivilja, mis varsti ka müügilettidele jõuab. Sortimendis on näiteks  tomat, suvikõrvits, Brüsseli kapsas jne.

Tallinnast pärit Janar räägib, et juba lapsepõlves viibis ta päris palju Saaremaal ja Muhus. Eriti meeldib talle siinne meri. Kui pinged pealinnas suureks paisusid, istus ta autorooli ja tuli üle väina mere äärde. Kus oli ranniku kosutav tühjus, äraolev ja piiripealne müha, mis laeb sind uuesti tahtmisega. “Siin on ikka hea elada. Süda on alati siia kutsunud,” sõnab Janar.