Meil oleks loomadelt palju õppida

FOTO: www.freepik.com

“Ei tea, mida arvaks sellest papa Darwin, aga minu meelest peaks inimene olema ikkagi kahepaikne,” leiab Kadi raadio saatejuht ja vastutav toimetaja Tõnis Kipper. “Kahekeelne ja kahepalgeline on ta ju niikuinii. Inimesest sedasi arvama panid mind loomad.”

FOTO: Saarte Hääl

Läinud nädalavahetusel Nasva klubis peetud suurejooneline ja rahvusvaheline kassinäitus ühelt poolt, teiselt poolt aga nädalajagu päevi tagasi Saarte Hääles ilmunud lugu inimesest, kes jättis oma koerad söötmata ja jootmata ja mis kõige hullem – tähelepanuta.

Samal ajal oleme me suured loomaarmastajad, kohati on mõne armastus nii suur, et muutub lausa sõjakaks võitluseks küll karusloomade, puurikanade, tsirkusekarude ja jumal teab, mille või kelle õiguste eest veel.

Palju hoolimatust

Inimese organismis pidavat olema 75 protsenti vett, mõnede isendite puhul on seal sama palju ka hoolimatust.

Aastaid on meil siin Kuressaares räägitud lemmikloomade kalmistu vajalikkusest. Ega  vaielda, ei – kõik on päri, loomulikult on seda vaja! Majaomanikel on mõnevõrra lihtsam, üks vaikne aianurk ikka on, kuhu pontud-pitsud maha matta. Aga ma ei kujuta tõesti ette, kuhu meie linna korteriinimene oma karvase või sulelise viib, kui tolle päevad ükskord otsa saavad.

Õige, Eestis on ju olemas loomsete jäätmete käitlemise tehas, kusagil Ebavere külas, Väike-Maarja kandis. Juba geograafilise nime poolest üks igati “eba” koht. Sinna ma ju oma lemmikut ometi ei vii, see oleks sama hea kui pudistada vanatädi tuhk sõstrapõõsaste vahele. Mõistagi, kui tädi seda just ise ei soovinud.

Esiteks ei saa ma aru, miks peaks eluaegsetest lemmikutest ühtäkki jäätmed saama? Isegi surm ei ole selleks piisav põhjendus. Teiseks ei saa ma aru, miks ühe elementaarse ja iseenesest mõistetava asja üle peab nii kaua jaurama? Aastaid! Maad meil on, lemmikloomi ka, aga tahtmist ilmselt mitte piisavalt.

Nii nagu inimestele mõeldud leinamajast, räägitakse meil ka lemmikloomasurnuaiast iga nelja aasta tagant, ikka vaid enne valimisi, aga inimesed ja loomad surevad paraku sagedamini kui kord nelja aasta jooksul. Nii on ka selle lemmikute viimase puhkepaigaga. Hetkel ei teagi, kuidas nende küsimustega on. Aga valimisteni on ju veel ports aega...

Looma ei pea omama

Inimeseks olemist saab mõõta suhtumisega loomadesse. Kes lööb looma, lööb varem või hiljem ka inimest.

Hooletusse jäetud loomi on meil küll, pooleteisemeetrise keti otsa aheldatud koduvalvurina laseksin mina küll sisse kõik murdvargad, sest minu peremees või perenaine pole paremat ära teeninud.

Looma pidamine ei ole kohustus. Kui sa seda ei suuda, taha ega oska, ei pea sul olema ei koera, kassi ega akvaariumikalu. Ja jutt, et mõned koerad on kurjad, on üdini vale, kurjad on inimesed. Hiljaaegu oli Facebookis tore pilt kahest koerast. Pildil oli emakoer koos kutsikaga ja kutsikas küsis: “Kas sina õpetasid mind kurjaks?” Suur koer vastas: “Ei, mina õpetasin sind olema truu, kurjust õpetasid sulle inimesed.”

Omaette teema on metsloomad, kellel on kodu kahanemise tõttu (loe: metsaraie) ikka rohkem asja linna või inimeste juurde. Mida tarka me siis oskame teha?

Meenub aastatetagune lugu, kui Muhu kalurid ei osanud meie vetesse eksinud tuuraga muud peale hakata, kui talle aeruga pähe valada. Pos-

tuumselt ristiti ta veel Mariaks! Või mõne aasta tagune poleemika lossihoovis elavast rebaseperest? Või eelmise aasta lugu karupoegadest, kes sisuliselt prügikotti topituna mandrile küüditati.

Nüüd on meil uus staar – Abruka ilves. Kui teda kohe kinni ei püüta, murrab ta maha nii kohalikud veisehakatised kui ka kõik 28 Abruka püsielanikku. Miks ei suuda me rahus koos elada, loomad ja inimesed, sest mis see inimenegi muud on kui üks jumalaloom?

Mina olen korduvalt varahommikul tööle minnes linnas rebasega kohtunud või siiliga võidu kesklinna suunas sibanud. Mulle meeldib. Mahume ära kõik. Meid pole nii palju. Ei lähe kitsaks.

Oh kui palju oleks meil loomadelt õppida – nemad ilmselgelt ei tee midagi kadedusest, õelusest, erakondlikust kuuluvusest, ei murra lõbu pärast, see kõik on omane vaid inimesele.

Ja lõpetuseks. Üks mõte kassinäitusega seoses. Ma kohe üldse ei taha, et mind jalaga lüüakse, aga ma ei ole ka päris kindel, kas mulle meeldib, kui kõik mind silitama kipuvad.

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar

Tagasi üles