KIRJAD KOJU ⟩ 12. kiri: kadunud kohad ja aeg

Liis Auväärt kass Robiga. Foto: Triin Maasik

Tervitused Talinast, lugesin oma tillukese raamatuklubiga siin just Tuuliku "Aprillipörsast". See on toredasti valitud Tallinna keskraamatukogu kevadisse lugemisprogrammi. Väga muhedad lood, mis siin öelda. Klubikaaslased kurtsid küll mokaotsast, et annab seda "saare keelt" purssida, aga mul võttis seest soojaks.

Silmad siblisid ridu, aga peas keerles samal ajal plaat, kus needsamad kodused sõnad esitati sorava jutuna. Sai kõvasti nalja, aga vahepeal kiskus nukraks kah. Mõtlesin, mispärast, kuni välja mõtlesin – see on igatsus, et säärast Abrukat, nagu Tuulik oma muhelugudes räägib, ei saa mina ihusilmaga näha.

Waleslastel on isevärki mõiste – hiraeth. See kirjeldab justkui koduigatsust, aga mitte päris. Sest see kodu, mida nad nõnda tähistavad, on kas ajarattas kaduma läinud – või pole seda kunagi olemas olnudki, nii et sa ei saa sinna eales naasta. Samamoodi võib hiraeth öelda siis, kui igatsed mõnd aega, kus tundsid end koduselt, või inimest, kes tähistas kodusoojust, kuid kelle juurde enam ei pääse.